Sinna kus muru on rohelisem ja taevas sinisem ehk kevadine nädalalõpp Pariisis

Kuna aprilli alguseks ei olnud kevadest ikka veel märki ning taevas oli hall ja tuul külm, siis tuli minna kevadet mujale otsima. Ma isegi ei tea miks, aga juba ca kuu aega oli tohutu tõmme Pariisi suunas. Ju see oli ilmselge märk saatuse poolt, et on vaja minna ja seetõttu saigi piletid ostetud.

Ei ole saladus, et sellel aastal on minu teiseks kodulinnaks Vilnius. Seega hoolimata asjaolust, et Pariisi piletid said ostetud suht viimasel minutil, juhtus lõpuks ikkagi nii, et Tallinna saabusin ma alles Pariisi lennule eelneval õhtul, et siis hommikul esimese lennuga sinna tagasi lennata (Pariisi lendasime nimelt Vilniuse kaudu). Tagasi tulles aga viskasin Tallinna otsa pileti üldse prügikasti, sest tuli jääda Vilniusesse.

Kui Pariisi minna, siis kuuleb pea igaühelt soovitusi ja nõuandeid, et kuhu peab minema ja mida kindlasti peab tegema - tegemist ju ikkagi Pariisiga, kus iga nurga peal on mõni vaatamisväärsus. Kuulasin kõik nõuanded ilusti ära, kuid minu eesmärk ei olnud siiski maksimaalset kultuuriprogrammi teha vaid lihtsalt olla ja nautida ... Ainukene MUST DO oli minu jaoks Eiffeli torn.

Pariisi jõudes ootaski ees kevad - päike paistis, puud olid rohelised ning õhk oli mõnusalt soe...

Meie koduks oli korter, mis varasemalt oli olnud kunstigalerii ning asukohalt paiknes paari minuti kaugusel Louvre-st. Ei midagi luksuslikku, aga väga omapärane ja mulle täitsa meeldis - hea vaheldus tavapärastele 4* ja 5* hotellidele :) Seadsime ennast sisse ja läksime koheselt välja, et leida mõni vahva koht kus lõunat süüa. Kuna ilm oli mõnus, siis otsustasime, et võiks kohustusliku osaga kohe esimesel õhtul ühele poole saada ja võtsime plaaniks, et käime päikeseloojangul Eiffeli tornis ära. Seega seadsimegi sammud sinna suunas, möödudes nii Louvre püramiididest, jalutades mööda Champs Élyséed ning valmistades ennast kõrgustega ronides Arc de Triomphe otsa, nautides sealt vaadet Pariisile.

Minu ettekujutus oli, et Eiffeli torni juures ootab meid ees hiigelpikk järjekord, kuid õnneks mu ettekujutus oli vale. Järjekord küll oli, kuid see liikus suhteliselt kiiresti ning peagi me lifti ootasimegi. Oii, see liftiga üles sõit oli mulle kui kõrguse kartjale päris hirmus. Kui sealt välja astusin, siis jalad ikka värisesid all ja ei tahtnud väga mõeldagi, et tuleb veel teisegi lifti minna, et veel kõrgemale minna. Minu üllatuseks aga polnudki seal täitsa üleval nii hull -  kui nüüd järgi mõelda, siis see liftiga sõitmine vist oligi kõige hullem selle külastuse juures. Üleval oli muidugi päris tuuline ja päikese loojudes läks seal ka päris jahedaks, aga muidu oli vaade imeline. Kui tornist alla jõudsime, siis lülitati sisse ka tuled ning torn hakkas blingima. Kaunis, kaunis, kaunis.

Kuna olime omadega päris hilja peale jäänud, siis poed olid kinni ja meie plaan kuskilt veinipudel kaasa haarata oli luhta läinud. Seega ei olnud muud varianti kui minna kuskile välja istuma, sest esimest õhtut Pariisis ei saanud ju ometigi ilma veinita lõpetada. Kuna emps oli mul päris väsinud, siis otsisime koha oma kodu lähedal, milleks osutus  L'Avant Premiére - väga mõnus :)

Kuna õhtu venis pikaks, siis magasin ma poole lõunani, sest eesmärk oli ikkagi puhata ja reisi nautida. Kui hommikune kohvi oli joodud ja croissant söödud, siis võis jälle liikvele minna. Teisel päeval jalutasime üle Ponts Des Arts-i Jardin du Luxembourg-i ehk Luxemburgi aedadesse. Kuna ema oli juba varem koos R-ga linnapeale kolama läinud, siis pidime seal nendega kokku saama. Seega lihtsalt pikutasime basseini ääres, lasime päikesel ennast paitada ja vaatasime kuidas lapsed pisikeste paatidega mängisid. Elu oli nagu lill! :) Nii möödus paar tundi, mis tähendas, et oli aeg otsida koht kus lõunat süüa. Kuna Pariisis tuleb kreppe süüa, siis leidsimegi endale La Creperie - külm valge vein ja imemaitsvad krepid  - mida sa hing veel ihkad. 

Kui kõht oli täis, siis võis edasi jälle linnaga tutvuda ja kultuuri nautida, seega läksime vaatasime üle Notre Dame ehk jumala ema katedraali. Tahtsime ka selle otsa ronida, kuid järjekord oli liiga pikk ning seega läksime ja vaatasime üle hoopis Île Saint-Louis-i ning jalutasime seejärel läbi Pont Neuf-i kodu poole, et veidi puhata enne kui õhtul taas välja minna. Õhtu veetsime sellises kohas nagu Le Bistrot d'Eustache. See oli tõeliselt mõnus koht elava muusikaga - sinna läheks hea meelega veel tagasi. Muide, seal maitsesin ära ka teod ja pean tõdema, et no ei maitse mulle need limukad.

Taaskord lõppes õhtu pigem öösel, seega jällegi magasin poole lõunani. Ema oli juba koos R-ga läinud Notre Dame-i järjekorda, et me saaks ikka ka sinna torni ronida. Kui me M-ga sinna jõudsime, siis olid nad poole maast juba ära seisnud, seega meil ei olnudki vaja väga kaua külmetada (ilm oli pilves). See oli mulle sobiv aeg, et kirjutada postkaarte ja kui selle tegevusega ühele poole sain, siis oligi aeg juba turnima hakata. Kui see tipp ka vallutatud oli, siis võtsime suuna linna teise serva Sacré-Cœur Basilic-a juurde. Kuna olime igale poole otsa roninud kuhu vähegi võimalik, siis tegime seda ka sel korral. Emal oli kinnisidee, et peaks laskma mõnel kunstnikul must portree teha, aga sel korral me seda siiski ei teinud. Selle asemel otsime hoopis veini ning läksime alla parki veini nautima :) Peale seda jalutuskäik kodu poole ja seda loomulikult läbi "punaste laternate" rajooni ehk vaatasime ikka Moulin Rouge-i üle.