2008

Vaadates täna sõbra poolt saadetud videot, kus tema võttis kokku oma 2008 aasta, hakkasin ka ise mõtisklema, et mida aasta 2008 mulle kaasa tõi.

Minu jaoks oli see sündmusterohke aasta, kurb aasta, enamjaolt täis pisaraid, hingepiinu, pettumusi, stressi ning südamevalu. Õnneks leidus ka hetki, kus näol laius naeratus ning silmis kumas õnnesära.

Minu jaoks on aasta 2008 see, kus:

• sain kätte magistrikraadi. Aasta algus oli kibekiire, sest magistritöö vajas lõpetamist ning jaanuari lõpus õnnestus see edukalt kaitsta nii koolis kui ka Volvo Aero meeskonna ees. See tõi kaasa nii rõõmu kui kurbust - eesmärk oli edukalt saavutatud, kuid lahkumine oli raske. Maha jäi terve hulk toredaid inimesi, kes olid saanud osaks minu igapäeva elust. Samas Eestis ootasid juba vanad sõbrad ning uued tegemised, mis kergendas lahkumisvalu.
  

• reisisin esimest korda väljaspoole Euroopat. Vaid paar päeva peale Eestisse naasmist tuli taas asjad pakkida ning teele asuda teisele mandrile - ees ootas ligi kuu pikkune reis (USA-Honduras-Guatemala) ning Manueli külastus. Reisida ning sõpru kohata on alati tore. Ja kui ei ole veel teineteist kaua näind, siis on taasnägemisrõõm mitmeid kordi suurem, kuid nagu alati, lahkuda on kurb, eriti teades, et taaskohtumiseni võib kuluda aastaid.
  

• asusin taas tagasi tööle Net Group'i. On hea minna kohta, kus sind oodatakse ning Net Groupis on selline tunne. Ees ootasid uued projektid koos uute eesmärkide, väljakutsete ning inimestega. Tõsi, lisaks väljakutsetele tõi töö kaasa ka unetuid öid, stressi ning paraku ka kõrbemist, suutmatusest kõigega hakkama saada.
  

• ostsin korteri. Tegelikult lausa 2 korda - esimene kord Lauriga pooleks ning teine kord siis juba päris omaette, kuid siis juba palju pisema. Nüüd on mul siis oma kodu, mis sest, et suhteliselt sisustamata veel, kuid küll jõuan.
  

• lõppes minu 4,5 aastat kestnud suhe. see on ka põhjus, miks oli vaja osta uus korter. Õnneks oli tegu mõistliku lahku minekuga ehk saame siiamaani hästi läbi, kuid ma usun, et seda ei ole vaja öelda, et ükski lahkumineks pole kerge ega rõõmus sündmus. See on ka sündmus, mis pani enamikke mu tuttavaid õhku ahmima, suutmatusest (tahtmatusest) seda uskuda.

• sai osaletud esimest korda xDream võistlussarja A-rajal. Esimesele etapile sai mindud praktiliselt ilma igasuguse ettevalmistuseta ning lisaks sellele oli minu jaoks tegu uue tiimiga. Võistlused aga näitasid, et tiimina toimime ilusti (mistõttu homme registreerime uueks hooajaks sama tiimiga) ning suutsime võistlused edukalt lõpetada (v.a II etapp, aga see on omaette teema).
  

• langesin esimest korda varaste ohvriks. Meie uue korteri panipaika murti sisse, kus varaste saagiks langes minu rattavarustus. Kusjuures, sisse murti 2 nädalat enne uut võistlust, seega tuli kiiremas korras taskust välja käia korralik summa, soetamaks uus varustus. Ei ole tore!!!
  

• sai osaletud MM'l. Tegemist oli 24h Rogaini MM'ga, mis sel aastal toimus Eestis, Karula Rahvuspargi territooriumil. Võistlus oli korralik seiklus: joostes elueest nii kuis jalad võtsid kui keset ööd pimedas metsas kuulsime urinat; ukerdades soos ja ületades kraave, lootuses, et sisse ei vaju; kannatades valu, mida katkised jalad põhjustasid ning trotsides väsimust ja septembrikuist külma. Oli raske ning tõi nii mulle kui ka Pirgitile kaasa korralikud vigastused, mis meile mõlemile mõningast treeningkeeldu tähendas.
  

• sai talutud suuremas koguses südamevalu. Kui on inimesi, tegusi, sündmusi, mälestusi ja asju, mis panevad südame tuksuma ning silmad särama, siis nendest ilma jäämine mõjub vastutpidi. Mõni asi ei saa veel alatagi, kui see juba lõppeb, Mõnda märkad alles siis kui taipad, et oled sellest ilma jäänud. On inimesi keda pead heaks sõbraks, kuis siis löövad sulle noa selga. On inimesi, keda pead usaldusväärseks, kuid siis valetavad sulle otse silma vaadates.
  

On vaid 2 asja, mis aitavad mul koguda positiivset energiat. Need 2 ilma milleta ei saa, on sport ning sõbrad. Tõenäoliselt ka sellepärast on treeningute arv suurenenud ning treeningkeelud tundunud piinarikkamatena kui eales varem.

On vaid 2 inimest, kes teavad millest ma räägin, kes teavad, mis toimub mu peas, kes teavad kõike, mis on minuga selle aasta jooksul toimunud... kes mõistavad. Pirgs ja Maris, aitäh, et olemas olete!

Aga nüüd ma ei imesta enam, miks must tänaseks hetkeks on järele jäänud emotsionaalselt vaid inimvare - keegi, kes manab hommikul ette rõõmsa näo, sukeldub tööse ning tuleb õhtul koju, et lasta pisaratel voolata. Jah, ei olegi nii tugev kui pealt paistab.

Ma tõsiselt loodan, et 2009 tuleb parem.