Päev 16 - Hüvasti LAV

8:00 - äratus ja siis kiirelt riidesse. Ei tahtnud sama viga teha mis eile, seega otsisin lühikesed püksid kotist välja. Marit oli kavalam ja tegi ukse lahti ning avastas, et tänane hommik pole just väga soe, et mitte öelda külm. Tuli riideid vahetada ja lühikesed pikkade vastu vahetada. Täna oli konkreetselt just pükse vaja, sest peale hommikusööki ootas meid väike ralli atv-dega.

Peale hommikusööki oli väljas juba soemaks läinud. Ja kuna me pidime nagunii oma telki korraks tagasi minema, et plätud kinniste jalanõude vastu vahetada, siis tegin ühtlasi uuesti ka riiete vahetuse ja vahetasin teksad ikkagi lühikeste vastu. Igati õige tegu, sest selleks ajaks kui atv-de juurde jõudsime oli juba nii soojaks läinud, et isegi dressipluusi polnud vaja.

Kiire instruktsioon, kiiver pähe, prooviring laugel maal ehk parklas ning action võis alata. Giid kõige ees, mina järgi ja Marit kohe minu selja taga. Need siinsed teed - hullem kui kuu maastik. Pidi ikka natu vaeva nägema, et neljarattaline teel ja ise selle seljas püsiks. Üles - alla, üles - alla, mättad-künkad-kraavid, kivid-põõsad-jõed, põgenevad sebrad, püstloodis kiviseinast alla ... Tund aega möödus suht märkamatult ja poisike minus oli üles ärganud. Poleks uskunud, et ma seda nii palju naudin. Suu ja silmad olid tolmu täis ning üleüldse olin ma korralik tolmuahv. Ja no ega Marit teistsugune polnud.

Telki jõudes pesime tolmu maha ning pakkisime asjad kokku, sest lõunasöögile minnes tuli kogu kraam kaasa võtta. Pakkimises oleme päris kiired ja osavad, seega jäi meil veel tunnike üle, mida kasutasime taaskord päikese võtmiseks oma rõdul. Mmm, puhkus on mõnus.

Peale lõunat ootas meid ees viimane tegevus - cheetah interaction. See tähendas seda, et meid lubati gepardite aedikusse, kus elasid 2 isas ja 1 emasloom. Need tegelased toodi Inkwenkwesisse kui nad olis alles 2 nädalased, seega olid nad inimestega kohanenud, mis aga ei tähendanud, et ettevaatlik ei peaks olema. Saime taaskoord kiisusi imetleda ja neid silitada. Huvitav, kas sellest kunagi isu ka täis saab?!? Ei vist, aga eks meil tuli sealt aedikust lõpuks ikkagi lahkuda. Tegime check-out'i ja ostsime endale veidi aega interneti kasutamiseks, et kallitega suhelda ja anda endast elumärki ning blogi üles laadida.

Ja oligi aeg lennujaama poole liikuma hakata. Rooli istusin täna mina. GPS tahtis meid jälle võssa juhatada, seega kui teeviidad ja GPSi teekond ei kattunud, siis otsustasime jälgida esimesi. Närvikõdi pakkus muidugi asjaolu, et kütus oli meil otsakorral ja kui kaugel esimene tankla on, seda me ei teadnud ja GPS-st siin kohal ja abi polnud, sest seal olev kaart oli nii vana, et seal polnud isegi teed mida mööda sõitsime. Kütusega läks õnneks ja teepeale me ei jäänud - tankla saabus enne. Lennujaama jõudsime ilma viperusteta ning auto saime ka väga kiirelt üle antud.

East Londoni lennujaam on selline pisikene. Turvaväravatest läbi minnes pole seal muud kui vaid 1 tilluke kohvik. Kuna lennuni oli pea 3h aega, siis piinade vähendamiseks otsustasin raha otstarbekalt kasutada ja ostsin taas ligipääsu internetile. Nii on see lennujaamas istumine suht talutav. Veidi enne seda kui meil lennukile minek algas, nägime kuda üks meie sinistest kottidest väravasse veeti. Teist aga ei kuskil. Lõpuks tuldi meie juurde ja paluti Maritil kott lahti võtta. Siiani ei tea, mis neile seal ei meeldind või mida nad täpselt näha tahtsid. Lennukile meid igastahes lasti ja kotid jõudsid ka mõlemad Johannesburgi.

Johannesburgis saime korralikult oma kotte tassida, sest lennujaam on suur ning meil oli loomulikult selle kõige kaugemasse nurka saada. Kuna check-in on teisel korrusel, siis trolley'ga sinna ei pääsenud ja pidime neid seljas tassima. Ei olnud kerge! Kui olime siis tablool näidatud lauani jõudnud saime teada, et see ikka pole õige koht ja tuleb paarkümmend lauda tagasi minna. Ei no aitäh! Õnneks anti siis meile ka trolley, seega andsin neile selle jooksutamise andeks. Lennule registreerimine võttis tavapärastest kauem, aga tehtud see siiski sai. Meie kurvastuseks saime registreerida vaid lennule Dar-i, aga mitte Mwanzasse, seega Dar-is peame taas oma kotid välja võtma ja uuesti check-in'i tegema. Tüütu. Aga kui on vaja, no ju siis on vaja. Ikkagi tüütu!

Turvaväravatest läbi minnes korjati ära nii meie vein kui ka veepudel. Siiani aafrika lendudel pole vedelikud kedagi huvitanud ja ka lennul Johannesburgi ei tahtnud keegi neid ära võtta, aga nüüd siis jäime neist ilma. Meie üllatuseks olid osad poed veel lahti, seega tegime kiire shoppingu ja siis kasutasin ära oma viimased interneti minutid, aga seda ikka ainult kõige olulisema jaoks muidugi :) Paarkümmend minutit enne südaööd oli pardale minek ehk siis jätta hüvasti LAV'ga. Tore oli siin!

Päev 15 - Valged lõvid ja lõvikutsikad

Kell on 6:30. Voodist välja, pakkisime ennast soojalt riidesse ning astusime uksest välja, et 7:00 oma hommikuse game drive'ga alustada. Ilmselgelt oleks pidand enne riietumist nina uksest välja pistma, sest väljas oli ikka väga soe. Talvejope tuli kohe seljast ära võtta ning käised võis ka üles käärida. Tuuline oli, aga see oli ikka väga väga soe tuul :)

Oh neid siinseid teid - nii hulle ei ole ma kuskil mujal pargis veel näinud. Suhtkoht terve sisikond saab segi raputatud. Olime vaevalt mõned minutid sõita saanud, kui jõudsime tee blokeeringuni. Sebrad seisid meil tee peal ees ja ega nad seda nägu polnud, et nad kavatseks sealt kõrvale astuda. Lõpuks saime nad siiski teelt minema ja meie teekond võis jätkuda. Järgmisena ootas meid tee serval suur isane kaelkirjak, aga tema vist meid nähes väga ei rõõmustanud, sest võttis saba selga ja kappas metsa poole minema. Seejärel oli meil au kohtuda aafrika suurima antiloobilisega (nime kahjuks ei mäleta) ja peale seda sattusid silmapiirile igasugused kabjalised (impalad, nialad, wildbeast'd, waterbuck'd), jaanalinnud ning pärdikud.

Enne lõvide alale sisenemist saime korra jalgu sirutada ning hommikukohvi juua. Ning jah, siin pargis on lõvid eraldatud muudest loomadest. Üleüldse on Inkwenkwesi Private Game Reserve veidike teistlaadi kui kõik muud pargid, kus me siiani käinud oleme. Nagu juba mainitud, siis lõvid on teistest eraldatud. See tähendab ka seda, et nad ise ei saa jahti pidada ja inimesed toidavad neid. Lisaks kontrollitakse loomade arvu. Näiteks neil on hetkel liiga palju isaseid waterbuck'e, seega otsivad hetkel parki, kuhu neid müüa. Loomad nagu elavad vabalt, aga samas nagu päris ei ela ka. Park ise on ka suhteliselt väike (võrreldes nendega kus me käinud oleme) ning loomi on küllaltki vähe. Kusjuures loomi oleme LAVi erinevates parkides üldse palju vahem näinud kui eelmisel aastal Tansaanias.

Lõvide alale tuli siseneda läbi kahe värava. Oma otsinguid alustasime nö söötmisalalt. Seal neid ei olnud, aga oi oi kui palju skelette seal oli ning paar haisvat roiskunud korjust. Tiirutasime mitu korda risti ja põiki selle "puuri" läbi, aga no lõvisid me ei leidnud. Raudselt naersid nad kuskil põõsas meie üle, aga ju siis ei tahtnud nad sel korral end meile näidata. Lahkusime nende alalt ja lugesime selle game drive'i lõppenuks ning läksime hommikust sööma. Kui see ka tehtud, siis oli meil veidi aega, et natuke puhata ja riided vahetada, sest 10:30 tuli startida elephant interaction'le.

Meile toodi näha 2 elevanti, kellede toel räägiti meile elevantidest ning nende kehaehitusest jms. Kuigi üht-koma-teist teadsime juba varasemast, siis oli ka päris palju uut infot. Saime elevante sööta ning neid katsuda ja uudistada. Lisaks saime testida, kas intervjuu elevandiga õnnestub või mitte (kas ta kuulab korraldust, mis me anname) - õnnestus! :) Kui tegevus elevantidega läbi sai, siis oli aeg puhata. Kuna väljas oli ilus sinine taevas ning meeletu kuumus, siis kasutasin võimalust ning laotasin teki rõdule, et päikest ka oma nabale näidata. Marit järgis mu eeskuju ja tegi sama. Varsti ma ehk polegi enam kahvanägu ;)

14:00 lõunasöök. Eelroaks teod. Ei aitäh. Selle asemel toodi mulle seened spinati ja juustuga. Ei aitäh. Pearooga sai õnneks ise valida ja see maitses hästi ning magustoiduks olnud jäätis oli nagu kirss tordil. Kui kõhud täis, siis oli aeg asuda uuele game drive'le. Kuna väljas oli ikka väga palav (+31) ja lisaks vee tuuline, siis peale mõnede antiloobiliste meil kedagi eriti ei õnnestunudki näha. Lõvidega oli plaanis teha uus katse, aga selleks ootasime, et läheks veidike jahedamaks. Vahepeal olime välja uurinud, et neil on pargis 11 lõvi, kelledest 7 on kustikad (4 1,5 aastast ning 3 6 kuust). Olles selle info saanud, siis vaikselt lootsin, et nad meile sel korral ennast näole annaks, sest lõvikutsikaid ei ole ma varem veel kuskil näinud.

Peale mõningast ringi sõitmist nägimegi lõvi. Tegemist oli ühe 1,5 aastase kustikaga. Meie auto pargiti temast vaid mõne meetri kaugusele, seega suht hirmus oli, aga samas juht oli ise muretu, seega ma väga ei pabistanud. Samal ajal oli pargis veel 1 auto ja see seisis meist tsipake eemal, seega tegime järelduse, et ülejäänud lõvid on seal. Nii oligi. Ja muideks, tegemist ei olnud mitte lihtsalt lõvide, vaid pooled neist olid valged lõvid. Tee mis tahad aga nii nunnumeeter kui ka wow efekt olid suhteliselt maksimumis. Kutsikad olid uudishimulikud ja tulid autole vaikselt lähemale. Ebareaalne!!! Meie autojuht arvas, et me pole veel piisavalt lähedal ja sõitis veel lähemale. Kogemata lõikas ta tee emalõvi ja kustikate vahel ära, kuid avastas seda koheselt ja pani tagurpidi käigu sisse. Ega ei oleks väga tahtnud jah, et emalõvi me peale kurjaks saaks, sest olime ju ikkagi lahtises jeep-is ning elu on mulle hetkel väga armas.

Vaatasime neid tegelasi ja ei suutnud uskuda, et me nende keskel olime. Ja siis kuulsime urinat. Muretsemiseks polnud põhjust, sest saime teada, et kõlavad häälitsused tulevad hoopis sellest, et põõsa taga tegelevad lõvid paaritumisrituaaliga. Kuna pargis on vaid 1 täisealine isaslõvi, siis tähendas, et just tema on seal põõsas ja autojuht otsustas meile teda näidata. Ja seal ta oli - uhke isane koos oma lioness'ga ja minust vaid ca 2m kaugusel. Tegin kiirelt paar pilti ära ja lootsin, et sõidame ruttu eemale. Seda ei juhtunud. Samas polnud sel võimsal isasel meist sooja ega külma, sest lioness pälvis kogu tema tähelepanu. Veidi eemal olid kustikad otsustanud õhtusööki nautima hakata, milleks oli eilne sebra. Sõitsime lähemale, kuid see kuidas see haises oli kohutav, seega eemaldusime veidi. Üks 1,5 aastane kustikas, kelle meie juht oli ristinud üleannetuks (naughty), arvas et ta soovib meid lähemalt vaadata ning tuli sirgjoonelt otse minu suunas. Seisis auto kõrval ja vahtis meid. Heal juhul eraldas meid meeter. Minu suureks rõõmuks ei otsustanud ta autosse hüpata, vaid liikus auto ette. Korra tundus, et ta soovib kapotile hüpata, aga õnneks ei teinud ta ka seda, vaid jalutas veidi eemale ja viskas siruli. Aga peab tunnistama, et võttis ikka seest kõhedaks küll ja korra tardusin lausa paigale.

Vaikselt hakkas juba hämarduma, mis tähendas et tuli hakata kodu poole liikuma ning lugesime game drive'i lõppenuks. Koduteel poseerisid meile veel kaelkirjakud, sebrad ning erinevad antiloobilised - tundub et kuumuse taandudes oli loomariik taas elavaks muutunud :)

Enne õhtusööki veel kerge puhkus, sest ega 4-käiguline õhtusöök nalja asi pole. Eelroaks oli kala, aga kuna seda ma ei söö, siis pakuti alternatiiviks seeni, aga neid ma ka ei söö, seega sain eelroast keelduda täielikult. Kahe järgneva käiguga sain hakkama, kuid magustoidust taaskord loobusin. Nüüd ei muud kui jalad seinale ja pea padjale ning tuttu. Ees ootab viimane öö LAV-s.

Luxus keset metsa

Äratus 7:40. Nii vara selle pärast, et ees ootas ca 450km sõitu East London'i suunal. Ajasime ennast voodist püsti, pakkisime asjad ning läksime hommikusöögile.

Söögisaalis võttis meid laia naeratusega vastu maja peremees Hain. Sel ajal kui me oma tee ja kohviga majandasime, jõudis ta meile juba puuviljasalati serveerida. Lisaks meisterdasin endale ilusa röstsaia moosiga ning kui arvasin, et võib hommikusöögi lõppenuks lugeda, teatas Hain meile, et hommikusöök on kohe valmis. Jäin küsiva pilguga vaatama, et mismõttes. Peagi sain vastuse - lauale kanti english breakfast oma täies hiilguses. Söödik nagu ma olen, siis suutsin sellega peaaegu hakkama saada.

Sel ajal kui Marit arvet üritas maksta käisin mina koos fotokaga ümber maja ning seejärel mängisin kandeneegrit ja tassisin kõik meie kolu autosse. Jätsime Hainiga hüvasti ning asusime teele. Seekordse pika sõidu võttis enda peale Marit ja mina lihtsalt daydreamisin kõrval istmel ning klõpsisin vahepeal mõningaid pilte.

Meie esimeseks sihtkohaks täna oli xhosa kultuuri küla, millel nimeks Khaya La Bantu. Olime kokku leppinud külastusaja kella 14ks, aga jõudsime kohale paarkümmend minutit varem. Kinnitati, et oleme õiges kohas, aga tüüp ei olnud meie tulekust mitte midagi kuulnud. Kiire kõne pealikule. Teatati, et neil oli mingi intsident, aga 1h jooksul on ta tagasi ning palus meil oodata ja ennast koduselt tunda. Noh juhtub. Pole hullu. Ootame. 

Lause peale, et "tundke ennast koduselt" eeldasin ma, et meid juhatatakse kuskile ja pakutakse teed/kohvi. Seda aga ei juhtunud, seega tundsime ennast koduselt oma autos. Möödus tunnike - ei miskit. Natukese aja pärast saabus mingi auto, aga ka sealt väljuv meesterahvas ei tundnud me vastu huvi. Kui olime kokku 1,5h oodanud, otsustasime et meile aitab ja sõitsime minema. Peaegi märkasime, et see auto sõitis meile järgi ja andis märku, et peatuksime. Roolis olnud meesterahvas vaatas meid üllatunult ja uuris, et kuhu me siis nüüd omast arust läheme. Kuuldes, et meil ei olnud plaaniski ööseks sinna külla jääda, ütles ta vaid külmalt head aega. Siin kohal peaksin mainima, et meil oli ka see info eelnevalt kokku lepitud, et me ei jää ööseks, sest liigume edasi Inkwenkwesi Private Game Reserve'i. Sellist käitumist/suhtumist nagu Khaya La Bantu's polnud me siin riigis veel varem kohanud ja loodetavasti ei kohta ka. 

Milleks minna otse, kui saab ka ringiga ja mööda roughroad'e. Ehk siis meie GPS juhatas meid sellistele teedele, et vahepeal tekkis hirm, et meie kalli toyotakese põhi jääb sinna tee peale maha. Jõudsime siiski õnnelikult ja vist ka terve autoga kohale. Meid tervitati rõõmsalt (isegi metssigade perekond oli tulnud parklasse meile tere ütlema). Seejärel transporditi jeep'ga meid meie "telki", mis asus ca 20min sõidu kaugusel. 

Meie "telk" on pigem riidest seinte ja katusega maja. Telki sisenemiseks tuleb liikuda trepist üles verandale. Uksed on klaasist. Telgis on voodi, külmkapp, konditsioneer, lauad-toolid jms. Lisaks on ka vannituba, kus on eraldi vann ning dushinurk. Kui mina viimati telkisin, siis oli sõnal telk veidi teistsugune tähendus. Aga antud hetkel igastahes ei nurise - luksus on dzunglisse toodud.

Peale paari tundi puhkamist oli aeg liikuda õhtusöögile. Siin on meil jälle selline kord, et ise omal käel liikuda kuskile ei tohi. Seega kell 7 korjati meid peale ja viidi söögimajja - väga äge maalähedane ning robustne. Õhtusöök - 4 käiku. Andke andeks, aga kõht oli juba peale 2st täis. Pearoast jäi 3/4 söömata ning magustoitu ei lasknud me kumbki endale enam serveerida. Kui üldjuhul seondub aafrika näljas lastega, siis mulle hakkab see varsti pigem seonduma nuumamisega. Aga endiselt ei kurda ;)

Day 13 - I became a certified Monkey ;)

Taaskord oli mõnus laisk hommik. Hommikusöögile vedasime ennast jälle kella 9ks ja sel korral lõbustasid meid akna taga ookeanis vaalad. Üks, kaks, mitu - ühesõnaga, neid oli liiga palju, et kokku jõuaks lugeda. Lahkumisega me väga ei kiirustanud. Lobisesime veel maja perenaisega ja tema mehega juttu - toredad tegelased. Ehk kui kunagi LAV-i satute ja tee ka Knysna'st läbi viib, siis julgen soovitada peatumiseks Headlands Guest House Lodge'i.

Kui lõpuks teele asusime, siis mõtlesime, et ei hakka kohe oma järgmisesse sihtkohta Jeffreys Bay'sse välja sõitma, vaid lähme ja uudistame Tsitsikamma National Park's veidi ringi, mis jäi meile praktiliselt tee peale. Teadsime, et seal asub imeilus rippsild ning teiseks teadsin, et seal saab igasugu "lollusi" teha - canopy, kajakid, rafting jms. Kuna siin on ikkagi südatalv, siis tegemised vees ei tundunud kõige ahvatlevamatena, seega ostus valituks canopy. Sõitsime Storms River Village'sse, et vaadata, kas on mõni grupp väljumas ja kas õnnestub ennast ka kirja panna. Läks õnneks! Kusjuures teel poseerisid meile veel vervet monkey'd :D

Minu üllatuseks Marit teatas, et ta ei viitsi puude vahele 20-30m kõrgusele köitega kõõluma tulla, aga samas polnud ta vastu mind ootama. Seega panin ennast kirja ja juba poole h pärast oligi minek. Tegin kiire riiete vahetuse, tegelt isegi 2x, sest ei suutnud ju otsustada mida selga panna (vajalikud olid püksid ning kinnised jalanõud, mis jalast ära ei kukuks, seega plätud olid no go). Veidke jäi aega ülegi, seega jõudsin ka ühe kohvi veel juua ja nii olidki ettevamistused minu poolt tehtud. Kell 13:00 olin vapralt valmis, et oma kõrgusekartusega taas silmitsi seista. Minuga koos tuli veel kõrgustesse hullama 1 šotlaste paar (Jo ja Allan). Traksid külge, autosse ja metsa poole tuld!

Meiega kaasa tuli veel 3 instruktorit + 1 kaameramees, et ikka kõik ka videole jäädvustada. Uuriti ka, et kas keegi kõrgust ka kardab. Tõstsin vapralt käe ja tunnistasin üles, et see kartus mul tõesti on. See oli suur viga, sest järgneva 1,5h jooksul, mis me seal puude vahel kõlkusime, tehti mu kulul ikka väga palju nalja. Ok ok, tegelt oli mul endal ka naljakas, aga siiski :D Kokku oli 10 laskumist, milledest kõige pikem oli 100m. Kõige hullem minu jaoks oli kõige esimene. Kui selle üle elasin, siis teadsiin, et suudan ka ülejäänutega hakkama saada. Kui 9/10 oli tehtud ja hakkasin just oma viimasesse laskumisse minema ning olin ennast platvormilt maha libistanud, siis hõikas giid "stop, stop, stop - come back". Ehmatusest sinine tõmbasin ennast mööda köit tagasi platvormile. Giid ütles, et midagi on valesti mu rulliku/lukuga või mis iganes selle asjanduse nimi on. Kui ta aga mainis, et eile oli sama rullikuga (nr 49) mingi jama olnud, siis sain aru, et taaskord tehti mu üle nalja. Tegelikult oli sellega kõik korras, aga nad tahtsid mu reaktsiooni näha. Väga õel neist, aga samas väga hea nali ja ma läksin täiesti orki. Läksin siis teistkordselt oma viimasesse laskumisse ja nii kui platvormilt eemal olin, hakkas teine instruktor köisi raputama, ja seda mitte nõrgalt. Ühesõnaga pandi mu kõrgusekartus lõpus ikka korralikult proovile, aga kiljuma nad mind sellegipoolest ei saanud. Fun, fun, fun! Ma olin nii happy! :)

Metsast tagasi jõudes ootas meid kerge lõuna ning oma video vaatamine. Kuna ise väga pilte ei saanud teha, siis soetasin endale nende poolt tehtud pildid, kuna see maksis suht olematu raha. Ja siis oli aeg edasi liikuda. Kuna enne me seda rippsilda üles ei leidnud, siis sel ajal kui mina puude otsas hullasin ja ahvi kvalifikatsiooni omandasin, uuris Marit silla asukoha välja. Seega suund tagasi Tsitsikamma Rahvuspargi poole. Parkisime auto, matkasime kilomeetri mööda treppe üles ja alla ja seal ta ilutseski - 77m pikk rippsild. Kaunis! :) Õnneks olime matkamisel kärmed ja jõudsime sillani enne suurt gruppi kohalikke teismelisi ja saime nautkene seda ilu rahus nautida. Peagi aga oli sild hõivatud ma ei tea mitmekümne rübliku poolt, kes sillal edasi-tagasi jooksid ning hüppasid. Hoolimata sildist, et sillal ei tohi viibida korraga üle 25 isiku ning jooksmine ja hüppamine on rangelt keelatud - ilmselgelt neile see ei kehtinud. Ühesõnaga meie otsustasime sealt jalga lasta ning suunduda Jeffreys Baysse.

Sõita tuli veidi enam kui 100km. Kuigi kohale jõudsime pimedas, siis hotelli leidsime üles ilma probleemideta. Meie tänaseks ööbimiskohaks on armas Dio Dell Amore Guest House. Juba õue tõttas vastu meile maja peremees, kes aitas meil meie kraami tuppa tassida ja näitas meile ka toa kätte. See "hotell" on pigem nagu mõis mõnest romantilisest filmist. No romantika kuubis, aga kahjuks pole ühte noormeest kaasas :( Oh well, seekord siis nii. Kuulasime maja peremehe juhtnööre kuhu võiks õhtustama minna. Soovitati kohta nimega Nina's. Võtsime ta nõu kuulda ning läksime sinna ja ega me pettuma ei pidanud. Toidud taaskord suurepärased ja portsjonid hiiglaslikud, seega nagu eilegi, ei olnud võimeline ma oma toitu lõpuni ära sööma :( Andsin alla ja tulime "koju" ära, kus Marit veel magustoiduks klaasike amarulat valas - ikka selleks, et uni magus tuleks ... Head ööd!

Päev 12 ehk täpiliste kasside vaimustus

Nii hilja kui täna hommikul polegi me vist veel selle reisi jooksul ärganud - 8:30. Tegelikkuses olime ärkvel juba varem, aga kuna hommikusöögi olime tellinud 9ks, siis polnud mõtet varem teki alt välja ronida.

Hommikusöögi kõrvale saime meelelahutuseks jälgida pisikesi delfiine, kes meie akna all ookeanis hullasid. Ja kui palju neid oli! Maja perenaine jutustas veel meile, et päris tihti satuvad siia lahesoppi ka vaalad ära ja alles eelmine neljapäev olid kolm vaala siia ära eksinud. Kui hommikusöök otsas, siis oli aeg õue minna, sest väljas oli imeilus päikeseline ilm.

Esimene sihtkoht Tenikwa Wildlife Awareness Center, et lõpuks ometi näha neid suuri täpilisi kasse, kellega meil siiani veel pole õnnestunud kohtuda. Kui Tenikwasse kohale jõudsime, siis meie suureks rõõmuks oli uus kaslaste tuur koos giidiga just algamas. Lunastasime piletid and off we go. Esimesena näidati meile caracal'i - armas mustade kõrvadega punakas 1,5 aastane kiisu poiss. Kui küsimuste-vastuste voor oli läbi ja olin saanud hiilata oma teadmistega (teadsin, mis loomad kuuluvad Suurde Viisikusse), siis oligi üht neist aeg vaatama minna.

Leopard, oh sa võimas tegelane. Tuli tervitas meid, näitas meile hambaid ning siis kadus. Leidsime ta oma teeraja alt. Jube tahtmine oli näpud laudade vahelt läbi pista ja kiisule kõdi teha, aga kaine mõistus keelas seda õnneks tegemast. Peale leopardit näidati meile aafrika wild cat'i ning seejärel pandi samasse puuri koos terve karja servalitega. Saime teada, et isastele servalitele on ohutu ligi minna ning giid käis ja kallsitas ühte. Emastega on aga hoopis teine lugu.. Juba paari meetri kaugusel näitasid nad meile hambaid ning urisesid me peale ja soovitati kaugemale hoida.

Kaslaste tuur lõppes gepardite vaatamisega. Mõtlesin, et giid teeb nalja kui ütles, et laseb meid gepardite puuri sisse, aga asi oli naljast kaugel. Avas puuri ukse and in we go. Teate, päris kõhe oli kui kaks suurt kaslast su poole jalutavad ning mingit võret ei ole meid eraldmas. Aga see oli niii nii äge ja mind rahustas maha teadmine, et need suured kiisud nurrusid kuid meist möödusid, seega nad olid õnnelikud. Üks neist aga muutus mänguliseks ja hüppas ühe tai poisi najale püsti. Vot see küll ehmatas, aga siiski vaid korraks. Keegi viga ei saanud ja kiisu rahunes ka maha. Sellegipoolest otsustasime puurist peagi jalga lasta. Sellega kaslaste tuur lõppes, aga õhtul tuleme samasse kohta tagasi, et geparditega jalutama minna. Nimelt käivad gepardid igal hommikul ja õhtul jalutuskäigul. Hommikuse magasime maha, aga õhtusest tahame kindlasti osa saada.

Et vahepeal aega parajaks teha võtsime suuna elevandiparki The Elephant Sanctuary - The Crags, mis asus praktiliselt seal samuses nurga taga, ca 5min sõitu. Kuna elevantidel oli parajasti lõuna aeg, siis järgmise tuurini oli veel üle tunni aega. Panime ennast tuurile kirja, aga ise sõitsime Monkeyland'i, mis asus elevandipargist 2-3min kaugusel. Seal oli just ringkäik koos giidiga alanud ja meid juhatati sellesse gruppi. Erinevaid ahvilisi oli seal pargis üle 500 asuka. Kui palju erinevaid liike, seda ma ausalt öeldes ei mäleta, aga meie nägime 10t erinevat liiki pärdikuid ning tõenäoliselt on neid seal veel rohkemgi.

Monkeylandist kihutasime tuuri lõppedes kiiruga minema, et õigeks ajaks elevantide juurde jõuda. Seal ootas meid aga üllatus, et tuur lükkub tunni võrra edasi, sest elevandid endiselt lõunatavad. No mis siis ikka, otsustasime oodata, sest meile kinnitati, et tuur saab õigeks ajaks läbi ja me jõuame ka gepardeid jalutama minna. Võtsime päikest ja lõime niisama aega surnuks - ikkagi puhkus ju. Tunnike möödus kiiresti ja varsti saimegi vantse uudistama. Selles pargis oli neid kokku vaid 5 - 1 poiss ja 4 tüdrukut. Esmalt õpetati meid kuidas elevantidega jalutada. Mina sain jalutamiseks vantside juhi, kes oma londiga mind nügis, et ma kiiremini kõnniks :D Päris huvitav ja armas kogemus oli see. Järgmiseks kutsuti meid paari kaupa elevandi juurde ja siis oli võimalus elevanti erinevatest kohtadest patsutada. Ja siis ja siis.. Ees ootas väike sõit elevandi seljas. Otseloomulikult olime me "õigesti" riides selleks, et kaksi-ratsi elevandi selga istuda - mina kleidiga ja Marit seelikus. No a pole ju midagi teha, sellise pisiasja pärast saa veel sõitu tegemata jätta. Heh, see oli fun. Poleks arvanudki, et seal üleval niimoodi kõigutab. Hoidsin elevanditreenerist kinni (nii nagu kästud) ja sain ilusti hakkama - ei kukkunudki maha.

Kui elevandi seljas oli "ratsutatud", siis tuligi meil kibekiirelt Tenikwasse tagasi minna, sest gepardite jalutamise aeg oli kätte jõudnud. Nii nagu elevandi seljas sõitmiseks polnud meil sobilikud riided, ei sobind me riietus ka geparditega jalutamiseks. Lausa kohustuslik oli kanda kinniseid jalanõusid ning pikki pükse - meil polnud kumbagi. Õnneks otsiti meile kohapealt midagi. Jalanõud olid küll ca 3 nr suurmad, aga tõmbasin paelad nii kõvasti kinni kui võimalik ja käis küll. Lisaks meile tulid gepareid jalutama veel kaks paarikest (inglased ning kohalik neiu koos rootsi kutiga) ja meid saatma/turvama/juhendama 3 giidi.

Kuue peale anti meile jalutamiseks kaks gepardit - üks tüdruk ja teine poiss. Tüdruku sain esmalt kohe endale. Aga tal ei olnud mitte soov liikuda sinna kuhu giidid arvasid et võiks minna. Kuna meile oli eelnevalt selgeks tehtud, et mitte meie ei jaluta gepardeid, vaid gepardid jalutavad meid, siis liikusin täpselt selle tempoga ja sinna kuhu mu geparditüdruk heaks arvas minevat. Õnneks päris võpsikusse ei pidanud minema :D Vahetasime gepardeid omavahel, et kõik saaks jalutada nii poisi kui tüdrukuga. Hiljem jõudsime "fotostuudiosse" - koht kust gepardid otsustasid puhata ja seega õnnestus meil nendega ja nendest pilte teha. See on kirjeldamatu, mis tunne on sellisele loomale pai või kalli teha - uskumatu!!! Veits hirmus, aga nii uskumatult äge. Need loomad on nii graatsilised, kiired, ilusad... Imelised! :)

Kui loomad olid välja puhanud ja arvasid, et on aeg tagasi koju liikuda (nad teadsid, et õntusöögi aeg on peaegi käes), siis jalutasid nad meid tagasi. Ikka vahelduva eduga mööda põõsaid käies ja isane pidi loomulikult ka terve hulga puid ja roikaid ära märgistama. Kohale jõudes serveeritigi kiisudele ka õhtusöök - mõlemale 2 kanakoiba, mis olid kausist kadunud praktiliselt sekundiga. Kui oma kauss oli tühjaks söödud, siis tegid loomad kausside vahetuse ja lakkusid igaks juhuks teise kausi ka üle. Väga tubli neist. Selleks hetkeks oli väljas jõudnud minna kottpimedaks, ehk meil oli aeg hakata tagasi hotelli sõitma.

Kuna eile jäid vahele nii lõuna kui ka õhtusöök ning täna polnud ka lõunat söönud, siis otsustasime hotelli asemel esmalt hoopis mõne restorani oma kodukandis otsida. Siin on see õnneks lihtne - vali milline interjöör sulle sobib, sest toit on absoluutselt igal pool imemaitsev. Meie valikuks osutus täna õhtul restoran nimega Senza. Nagu juba eeldada võib, siis toidud super head ja sel korral ka hiiglaslikud portsjonid. Hoolimata asjaolust, et ma olin meganäljane, siis ma tiramisut ma lõpuni süüa ei jaksanudki! Kõht täis, hea olla.. Head ööd! :)

On the road again - Day 11

Äratus kell 8, sest täna oli vaja varakult liikvele saada kuna ees ootas pikk-pikk sõit. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis olin juba ärkvel enne kella ning alarmi kõlades ajasin ennast kohe voodist püsti. Pakkisime viimased asjad, sõime kõhud täis ja asusimegi teele.

Täna oli taas minu kord rooli istuda, tegelt mulle see isegi meeldis. Nimelt ei kavatsenud me oma järgmisesse sihtkohta liikuda mitte mööda kõige kiiremat ega ka kõige lühemat teed pidi. Otsustasime teha väikese ringi, et läbida üks lahe teelõik - Swartberg Pass. Pean juba ette ruttavalt mainima, et see oli seda väärt. Kitsas kruusatee, mis kulges nagu uss üle mäeaheliku ja seda ca 27km. Lubatud kiirus 20km/h! Pure fun! :)Tegelikult on siin isegi kiirteedel suht fun sõita ja no need vaated. Minu aravtes on siin konstantselt imeline vaade, vahet ei ole kus asud.

Eile arvasime, et poolel maal vahetame juhti, aga lõpuks sõitsin ikkagi ise terve maa Kapplinnast Knysna'sse, mis teeb kokku ca 600km ning aega võttis see ca 8h. Kui hotelli kohale jõudsime, siis olin tegelt päris väss omadega. Aga see oli seda väärt. Ja meie hotell Knysna's. See on imearmas, nagu nukumaja - kõik on perfektne :) Kuigi broneerinud olime endale toa aiavaatega, siis meie üllatuseks anti meile imearmas tuba, millel on rõdu ja kõik ookeanivaatega.

Välja õhtust sööma minna ei viitsinud/jaksanud. Seega otsisime välja oma snäkid, tegime teed/kohvi ning avasime veini pudeli. Tore on! :)

Diamonds are girl's best friends

Eileõhtune lausvihm ning ainult vihma lubav ilmaennustus panid ärgates esimese asjana aknast välja vaatama. Kui taevas hall ja vihma sajab, siis magan edasi. Kui taevas aga sinine, siis tuleb kiirelt voodist välja ronida ja maailma uudistama minna. Meie rõõmuks oli taevas suht-koht sinine, seega seadsime sammud hommikusöögile ja seejärel ajasime autole hääled sisse ja sõitsime Table Mountain'i juurde, et sealt siis cable car'ga tippu sõita.

Palju õnne kõrguse kartjatele ehk siis mulle. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning manitsesin ennast rahulikuks jääma. Ei ole just kõige mõnusam kõikuda mingi trossi otsas kuristiku kohal, aga hakkama sain. Õnneks polnud see "õhusõit" ka kõige pikem. Tegin endale mõttes pai, et ilusti vastu pidasin ja astusin "autost" välja. Küll on ikka tore kui jalge all on kindel pind :) Kui nüüd aus olla, siis see kõrgus ei häirinudki mind nii palju kui need kuradi hiinlased, kes mul seal seljas elasid. Üks oli lausa nii jultunud, et arvas et ma olen mingi postament millele võib toetuda, et fotosid teha. Vaatasin talle kurja pilguga otsa andes mõista mida ma sellest asjast arvan, mille peale ta taandus.

Wow, wow, wow millised vaated. Ei taha küll kõlada nagu katkine grammofon, aga no see on lihtsalt ebamaiselt ilus. Ega siis Table Mountain ilma asjata uue maailma 7 loodusime hulka kuulu. Uimerdasime mööda erinevaid radu ja suvalisi kive ringi, kui tuul tugevnes ning tundsime esimesi vihmapiisku oma põskedel. Otsisin kotist vihmakeebi välja, aga omamoodi katsumus oli selle selga saamine sellise tuulega - lõpuks see Mariti abiga siiki õnnestus ja minust sai ilus kollane muumitroll. Meie imelised vaated olid sekundiga olematud. Me olime täiesti pilve sees. Nägime vaid kuda pilv nagu aur mööda vihises. See oli nii nii äge. Tatsasime ringi nagu siilid udus, endal suud kõrvuni peas. Meile vastu tulevad inimesed vaatasid meid kui tulnukaid ja uurisid, et ega meil külm pole. Ilmselgelt paistsime oma seelikutes ja plätudes silma, kui kõik ülejäänud olid paksult jopedesse mässitud ja mütsid peas.

Kui Table Mountainiga olime lõpetanud, siis kuna allpool paistis päike, otsustasime minna uurima, kas meil õnnestub saada Robben Island'le. Kahjuks oli tänaseks viimane laev lahkunud ja kuna homme juba Kapplinnast lahkume, siis sel korral jääb meil seal saarel käimata. Ega me seetõttu veel päid norgu lasknud.

Otsustasime niisama Waterfront's ringi vaadata. Juba paari minuti möödudes lõid mõlemil silmad särama, kui avastasime, et Clock Tower Shopping Center's asub Diamond Museum. No olgem ausad, millise naise see külmaks jätaks!?! Meie üllatuseks oli sissepääs tasuta. Meiega tuli kaasa giid, kes meile rääkis teemantite ajaloost ja muid huvitavaid fakte nende kohta. Nägime, kuidas teemanteid töödeldakse ja ehteid valmistatakse, sest seal samuses tehtigi teemantehteid, mis kannavad Shimansky firmamärki. Ja siis jõudsime ehtepoodi, see on veel hullem kui laste viimine kommipoodi. Lisaks teemantitele müüdi seal ka tanzanite'i, mis väidetavalt pidi muutuva veel väärtuslikumaks kui ta praegu on, sest see vääriskivi pidavat loodusest lihtsalt otsa lõppema. Seega väga hea investeering ja olin oma eelmise aasta ostu üle veel õnnelikum. Sel korral otsustasin aga krediitkaardi rahakotis hoida ja kordasin endale, et mul ei ole midagi vaja. Suutsin vastu pidada ja väljusime mõlemad ilma ostudeta, samal ajal naeratades, et selle koha olime avastanud.

Edasi kolasime niisama ja vaatasime, mis waterfront'l meile pakkuda on. Külastasime Alfred Mall'i, kus tegime väikese riiete shopingu. Seejärel asusime läbi Victoria & Alfred Market on the Wharf'lt ja siis suundusime mereelukaid vaatama Two Oceans Aquarium'sse. Akvaariumid on alati toredad. Nii ka see - ei midagi erilist, aga tore koht kus natuke aega veeta. Kui akvaariumist lõpuks välja saime, siis hakkas parajasti vihma sadama, seega otsustasime tagasi hotelli minna.

Meie linnaosas paistis päike. Viskasime asjad hotelli ning liikusime kohe välja, et otsida koht kus õhtust süüa. Nagu eilegi ei olnud me lõunat söönud, seega kõht oli päris tühi. Tänaseks väljavalituks osutus ZenZero. Väga mõnus atmosfäär, suurepärane teenindus ning siiani parimad toidud mis siin linnas maitsnud olen. Vägagi soovitan!