Nii hilja kui täna hommikul polegi me vist veel selle reisi jooksul ärganud - 8:30. Tegelikkuses olime ärkvel juba varem, aga kuna hommikusöögi olime tellinud 9ks, siis polnud mõtet varem teki alt välja ronida.
Hommikusöögi kõrvale saime meelelahutuseks jälgida pisikesi delfiine, kes meie akna all ookeanis hullasid. Ja kui palju neid oli! Maja perenaine jutustas veel meile, et päris tihti satuvad siia lahesoppi ka vaalad ära ja alles eelmine neljapäev olid kolm vaala siia ära eksinud. Kui hommikusöök otsas, siis oli aeg õue minna, sest väljas oli imeilus päikeseline ilm.
Esimene sihtkoht Tenikwa Wildlife Awareness Center, et lõpuks ometi näha neid suuri täpilisi kasse, kellega meil siiani veel pole õnnestunud kohtuda. Kui Tenikwasse kohale jõudsime, siis meie suureks rõõmuks oli uus kaslaste tuur koos giidiga just algamas. Lunastasime piletid and off we go. Esimesena näidati meile caracal'i - armas mustade kõrvadega punakas 1,5 aastane kiisu poiss. Kui küsimuste-vastuste voor oli läbi ja olin saanud hiilata oma teadmistega (teadsin, mis loomad kuuluvad Suurde Viisikusse), siis oligi üht neist aeg vaatama minna.
Leopard, oh sa võimas tegelane. Tuli tervitas meid, näitas meile hambaid ning siis kadus. Leidsime ta oma teeraja alt. Jube tahtmine oli näpud laudade vahelt läbi pista ja kiisule kõdi teha, aga kaine mõistus keelas seda õnneks tegemast. Peale leopardit näidati meile aafrika wild cat'i ning seejärel pandi samasse puuri koos terve karja servalitega. Saime teada, et isastele servalitele on ohutu ligi minna ning giid käis ja kallsitas ühte. Emastega on aga hoopis teine lugu.. Juba paari meetri kaugusel näitasid nad meile hambaid ning urisesid me peale ja soovitati kaugemale hoida.
Kaslaste tuur lõppes gepardite vaatamisega. Mõtlesin, et giid teeb nalja kui ütles, et laseb meid gepardite puuri sisse, aga asi oli naljast kaugel. Avas puuri ukse and in we go. Teate, päris kõhe oli kui kaks suurt kaslast su poole jalutavad ning mingit võret ei ole meid eraldmas. Aga see oli niii nii äge ja mind rahustas maha teadmine, et need suured kiisud nurrusid kuid meist möödusid, seega nad olid õnnelikud. Üks neist aga muutus mänguliseks ja hüppas ühe tai poisi najale püsti. Vot see küll ehmatas, aga siiski vaid korraks. Keegi viga ei saanud ja kiisu rahunes ka maha. Sellegipoolest otsustasime puurist peagi jalga lasta. Sellega kaslaste tuur lõppes, aga õhtul tuleme samasse kohta tagasi, et geparditega jalutama minna. Nimelt käivad gepardid igal hommikul ja õhtul jalutuskäigul. Hommikuse magasime maha, aga õhtusest tahame kindlasti osa saada.
Et vahepeal aega parajaks teha võtsime suuna elevandiparki The Elephant Sanctuary - The Crags, mis asus praktiliselt seal samuses nurga taga, ca 5min sõitu. Kuna elevantidel oli parajasti lõuna aeg, siis järgmise tuurini oli veel üle tunni aega. Panime ennast tuurile kirja, aga ise sõitsime Monkeyland'i, mis asus elevandipargist 2-3min kaugusel. Seal oli just ringkäik koos giidiga alanud ja meid juhatati sellesse gruppi. Erinevaid ahvilisi oli seal pargis üle 500 asuka. Kui palju erinevaid liike, seda ma ausalt öeldes ei mäleta, aga meie nägime 10t erinevat liiki pärdikuid ning tõenäoliselt on neid seal veel rohkemgi.
Monkeylandist kihutasime tuuri lõppedes kiiruga minema, et õigeks ajaks elevantide juurde jõuda. Seal ootas meid aga üllatus, et tuur lükkub tunni võrra edasi, sest elevandid endiselt lõunatavad. No mis siis ikka, otsustasime oodata, sest meile kinnitati, et tuur saab õigeks ajaks läbi ja me jõuame ka gepardeid jalutama minna. Võtsime päikest ja lõime niisama aega surnuks - ikkagi puhkus ju. Tunnike möödus kiiresti ja varsti saimegi vantse uudistama. Selles pargis oli neid kokku vaid 5 - 1 poiss ja 4 tüdrukut. Esmalt õpetati meid kuidas elevantidega jalutada. Mina sain jalutamiseks vantside juhi, kes oma londiga mind nügis, et ma kiiremini kõnniks :D Päris huvitav ja armas kogemus oli see. Järgmiseks kutsuti meid paari kaupa elevandi juurde ja siis oli võimalus elevanti erinevatest kohtadest patsutada. Ja siis ja siis.. Ees ootas väike sõit elevandi seljas. Otseloomulikult olime me "õigesti" riides selleks, et kaksi-ratsi elevandi selga istuda - mina kleidiga ja Marit seelikus. No a pole ju midagi teha, sellise pisiasja pärast saa veel sõitu tegemata jätta. Heh, see oli fun. Poleks arvanudki, et seal üleval niimoodi kõigutab. Hoidsin elevanditreenerist kinni (nii nagu kästud) ja sain ilusti hakkama - ei kukkunudki maha.
Kui elevandi seljas oli "ratsutatud", siis tuligi meil kibekiirelt Tenikwasse tagasi minna, sest gepardite jalutamise aeg oli kätte jõudnud. Nii nagu elevandi seljas sõitmiseks polnud meil sobilikud riided, ei sobind me riietus ka geparditega jalutamiseks. Lausa kohustuslik oli kanda kinniseid jalanõusid ning pikki pükse - meil polnud kumbagi. Õnneks otsiti meile kohapealt midagi. Jalanõud olid küll ca 3 nr suurmad, aga tõmbasin paelad nii kõvasti kinni kui võimalik ja käis küll. Lisaks meile tulid gepareid jalutama veel kaks paarikest (inglased ning kohalik neiu koos rootsi kutiga) ja meid saatma/turvama/juhendama 3 giidi.
Kuue peale anti meile jalutamiseks kaks gepardit - üks tüdruk ja teine poiss. Tüdruku sain esmalt kohe endale. Aga tal ei olnud mitte soov liikuda sinna kuhu giidid arvasid et võiks minna. Kuna meile oli eelnevalt selgeks tehtud, et mitte meie ei jaluta gepardeid, vaid gepardid jalutavad meid, siis liikusin täpselt selle tempoga ja sinna kuhu mu geparditüdruk heaks arvas minevat. Õnneks päris võpsikusse ei pidanud minema :D Vahetasime gepardeid omavahel, et kõik saaks jalutada nii poisi kui tüdrukuga. Hiljem jõudsime "fotostuudiosse" - koht kust gepardid otsustasid puhata ja seega õnnestus meil nendega ja nendest pilte teha. See on kirjeldamatu, mis tunne on sellisele loomale pai või kalli teha - uskumatu!!! Veits hirmus, aga nii uskumatult äge. Need loomad on nii graatsilised, kiired, ilusad... Imelised! :)
Kui loomad olid välja puhanud ja arvasid, et on aeg tagasi koju liikuda (nad teadsid, et õntusöögi aeg on peaegi käes), siis jalutasid nad meid tagasi. Ikka vahelduva eduga mööda põõsaid käies ja isane pidi loomulikult ka terve hulga puid ja roikaid ära märgistama. Kohale jõudes serveeritigi kiisudele ka õhtusöök - mõlemale 2 kanakoiba, mis olid kausist kadunud praktiliselt sekundiga. Kui oma kauss oli tühjaks söödud, siis tegid loomad kausside vahetuse ja lakkusid igaks juhuks teise kausi ka üle. Väga tubli neist. Selleks hetkeks oli väljas jõudnud minna kottpimedaks, ehk meil oli aeg hakata tagasi hotelli sõitma.
Kuna eile jäid vahele nii lõuna kui ka õhtusöök ning täna polnud ka lõunat söönud, siis otsustasime hotelli asemel esmalt hoopis mõne restorani oma kodukandis otsida. Siin on see õnneks lihtne - vali milline interjöör sulle sobib, sest toit on absoluutselt igal pool imemaitsev. Meie valikuks osutus täna õhtul restoran nimega Senza. Nagu juba eeldada võib, siis toidud super head ja sel korral ka hiiglaslikud portsjonid. Hoolimata asjaolust, et ma olin meganäljane, siis ma tiramisut ma lõpuni süüa ei jaksanudki! Kõht täis, hea olla.. Head ööd! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar