Äratus 7:40. Nii vara selle pärast, et ees ootas ca 450km sõitu East London'i suunal. Ajasime ennast voodist püsti, pakkisime asjad ning läksime hommikusöögile.
Söögisaalis võttis meid laia naeratusega vastu maja peremees Hain. Sel ajal kui me oma tee ja kohviga majandasime, jõudis ta meile juba puuviljasalati serveerida. Lisaks meisterdasin endale ilusa röstsaia moosiga ning kui arvasin, et võib hommikusöögi lõppenuks lugeda, teatas Hain meile, et hommikusöök on kohe valmis. Jäin küsiva pilguga vaatama, et mismõttes. Peagi sain vastuse - lauale kanti english breakfast oma täies hiilguses. Söödik nagu ma olen, siis suutsin sellega peaaegu hakkama saada.
Sel ajal kui Marit arvet üritas maksta käisin mina koos fotokaga ümber maja ning seejärel mängisin kandeneegrit ja tassisin kõik meie kolu autosse. Jätsime Hainiga hüvasti ning asusime teele. Seekordse pika sõidu võttis enda peale Marit ja mina lihtsalt daydreamisin kõrval istmel ning klõpsisin vahepeal mõningaid pilte.
Meie esimeseks sihtkohaks täna oli xhosa kultuuri küla, millel nimeks Khaya La Bantu. Olime kokku leppinud külastusaja kella 14ks, aga jõudsime kohale paarkümmend minutit varem. Kinnitati, et oleme õiges kohas, aga tüüp ei olnud meie tulekust mitte midagi kuulnud. Kiire kõne pealikule. Teatati, et neil oli mingi intsident, aga 1h jooksul on ta tagasi ning palus meil oodata ja ennast koduselt tunda. Noh juhtub. Pole hullu. Ootame.
Lause peale, et "tundke ennast koduselt" eeldasin ma, et meid juhatatakse kuskile ja pakutakse teed/kohvi. Seda aga ei juhtunud, seega tundsime ennast koduselt oma autos. Möödus tunnike - ei miskit. Natukese aja pärast saabus mingi auto, aga ka sealt väljuv meesterahvas ei tundnud me vastu huvi. Kui olime kokku 1,5h oodanud, otsustasime et meile aitab ja sõitsime minema. Peaegi märkasime, et see auto sõitis meile järgi ja andis märku, et peatuksime. Roolis olnud meesterahvas vaatas meid üllatunult ja uuris, et kuhu me siis nüüd omast arust läheme. Kuuldes, et meil ei olnud plaaniski ööseks sinna külla jääda, ütles ta vaid külmalt head aega. Siin kohal peaksin mainima, et meil oli ka see info eelnevalt kokku lepitud, et me ei jää ööseks, sest liigume edasi Inkwenkwesi Private Game Reserve'i. Sellist käitumist/suhtumist nagu Khaya La Bantu's polnud me siin riigis veel varem kohanud ja loodetavasti ei kohta ka.
Milleks minna otse, kui saab ka ringiga ja mööda roughroad'e. Ehk siis meie GPS juhatas meid sellistele teedele, et vahepeal tekkis hirm, et meie kalli toyotakese põhi jääb sinna tee peale maha. Jõudsime siiski õnnelikult ja vist ka terve autoga kohale. Meid tervitati rõõmsalt (isegi metssigade perekond oli tulnud parklasse meile tere ütlema). Seejärel transporditi jeep'ga meid meie "telki", mis asus ca 20min sõidu kaugusel.
Meie "telk" on pigem riidest seinte ja katusega maja. Telki sisenemiseks tuleb liikuda trepist üles verandale. Uksed on klaasist. Telgis on voodi, külmkapp, konditsioneer, lauad-toolid jms. Lisaks on ka vannituba, kus on eraldi vann ning dushinurk. Kui mina viimati telkisin, siis oli sõnal telk veidi teistsugune tähendus. Aga antud hetkel igastahes ei nurise - luksus on dzunglisse toodud.
Peale paari tundi puhkamist oli aeg liikuda õhtusöögile. Siin on meil jälle selline kord, et ise omal käel liikuda kuskile ei tohi. Seega kell 7 korjati meid peale ja viidi söögimajja - väga äge maalähedane ning robustne. Õhtusöök - 4 käiku. Andke andeks, aga kõht oli juba peale 2st täis. Pearoast jäi 3/4 söömata ning magustoitu ei lasknud me kumbki endale enam serveerida. Kui üldjuhul seondub aafrika näljas lastega, siis mulle hakkab see varsti pigem seonduma nuumamisega. Aga endiselt ei kurda ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar