Taaskord oli mõnus laisk hommik. Hommikusöögile vedasime ennast jälle kella 9ks ja sel korral lõbustasid meid akna taga ookeanis vaalad. Üks, kaks, mitu - ühesõnaga, neid oli liiga palju, et kokku jõuaks lugeda. Lahkumisega me väga ei kiirustanud. Lobisesime veel maja perenaisega ja tema mehega juttu - toredad tegelased. Ehk kui kunagi LAV-i satute ja tee ka Knysna'st läbi viib, siis julgen soovitada peatumiseks Headlands Guest House Lodge'i.
Kui lõpuks teele asusime, siis mõtlesime, et ei hakka kohe oma järgmisesse sihtkohta Jeffreys Bay'sse välja sõitma, vaid lähme ja uudistame Tsitsikamma National Park's veidi ringi, mis jäi meile praktiliselt tee peale. Teadsime, et seal asub imeilus rippsild ning teiseks teadsin, et seal saab igasugu "lollusi" teha - canopy, kajakid, rafting jms. Kuna siin on ikkagi südatalv, siis tegemised vees ei tundunud kõige ahvatlevamatena, seega ostus valituks canopy. Sõitsime Storms River Village'sse, et vaadata, kas on mõni grupp väljumas ja kas õnnestub ennast ka kirja panna. Läks õnneks! Kusjuures teel poseerisid meile veel vervet monkey'd :D
Minu üllatuseks Marit teatas, et ta ei viitsi puude vahele 20-30m kõrgusele köitega kõõluma tulla, aga samas polnud ta vastu mind ootama. Seega panin ennast kirja ja juba poole h pärast oligi minek. Tegin kiire riiete vahetuse, tegelt isegi 2x, sest ei suutnud ju otsustada mida selga panna (vajalikud olid püksid ning kinnised jalanõud, mis jalast ära ei kukuks, seega plätud olid no go). Veidke jäi aega ülegi, seega jõudsin ka ühe kohvi veel juua ja nii olidki ettevamistused minu poolt tehtud. Kell 13:00 olin vapralt valmis, et oma kõrgusekartusega taas silmitsi seista. Minuga koos tuli veel kõrgustesse hullama 1 šotlaste paar (Jo ja Allan). Traksid külge, autosse ja metsa poole tuld!
Meiega kaasa tuli veel 3 instruktorit + 1 kaameramees, et ikka kõik ka videole jäädvustada. Uuriti ka, et kas keegi kõrgust ka kardab. Tõstsin vapralt käe ja tunnistasin üles, et see kartus mul tõesti on. See oli suur viga, sest järgneva 1,5h jooksul, mis me seal puude vahel kõlkusime, tehti mu kulul ikka väga palju nalja. Ok ok, tegelt oli mul endal ka naljakas, aga siiski :D Kokku oli 10 laskumist, milledest kõige pikem oli 100m. Kõige hullem minu jaoks oli kõige esimene. Kui selle üle elasin, siis teadsiin, et suudan ka ülejäänutega hakkama saada. Kui 9/10 oli tehtud ja hakkasin just oma viimasesse laskumisse minema ning olin ennast platvormilt maha libistanud, siis hõikas giid "stop, stop, stop - come back". Ehmatusest sinine tõmbasin ennast mööda köit tagasi platvormile. Giid ütles, et midagi on valesti mu rulliku/lukuga või mis iganes selle asjanduse nimi on. Kui ta aga mainis, et eile oli sama rullikuga (nr 49) mingi jama olnud, siis sain aru, et taaskord tehti mu üle nalja. Tegelikult oli sellega kõik korras, aga nad tahtsid mu reaktsiooni näha. Väga õel neist, aga samas väga hea nali ja ma läksin täiesti orki. Läksin siis teistkordselt oma viimasesse laskumisse ja nii kui platvormilt eemal olin, hakkas teine instruktor köisi raputama, ja seda mitte nõrgalt. Ühesõnaga pandi mu kõrgusekartus lõpus ikka korralikult proovile, aga kiljuma nad mind sellegipoolest ei saanud. Fun, fun, fun! Ma olin nii happy! :)
Metsast tagasi jõudes ootas meid kerge lõuna ning oma video vaatamine. Kuna ise väga pilte ei saanud teha, siis soetasin endale nende poolt tehtud pildid, kuna see maksis suht olematu raha. Ja siis oli aeg edasi liikuda. Kuna enne me seda rippsilda üles ei leidnud, siis sel ajal kui mina puude otsas hullasin ja ahvi kvalifikatsiooni omandasin, uuris Marit silla asukoha välja. Seega suund tagasi Tsitsikamma Rahvuspargi poole. Parkisime auto, matkasime kilomeetri mööda treppe üles ja alla ja seal ta ilutseski - 77m pikk rippsild. Kaunis! :) Õnneks olime matkamisel kärmed ja jõudsime sillani enne suurt gruppi kohalikke teismelisi ja saime nautkene seda ilu rahus nautida. Peagi aga oli sild hõivatud ma ei tea mitmekümne rübliku poolt, kes sillal edasi-tagasi jooksid ning hüppasid. Hoolimata sildist, et sillal ei tohi viibida korraga üle 25 isiku ning jooksmine ja hüppamine on rangelt keelatud - ilmselgelt neile see ei kehtinud. Ühesõnaga meie otsustasime sealt jalga lasta ning suunduda Jeffreys Baysse.
Sõita tuli veidi enam kui 100km. Kuigi kohale jõudsime pimedas, siis hotelli leidsime üles ilma probleemideta. Meie tänaseks ööbimiskohaks on armas Dio Dell Amore Guest House. Juba õue tõttas vastu meile maja peremees, kes aitas meil meie kraami tuppa tassida ja näitas meile ka toa kätte. See "hotell" on pigem nagu mõis mõnest romantilisest filmist. No romantika kuubis, aga kahjuks pole ühte noormeest kaasas :( Oh well, seekord siis nii. Kuulasime maja peremehe juhtnööre kuhu võiks õhtustama minna. Soovitati kohta nimega Nina's. Võtsime ta nõu kuulda ning läksime sinna ja ega me pettuma ei pidanud. Toidud taaskord suurepärased ja portsjonid hiiglaslikud, seega nagu eilegi, ei olnud võimeline ma oma toitu lõpuni ära sööma :( Andsin alla ja tulime "koju" ära, kus Marit veel magustoiduks klaasike amarulat valas - ikka selleks, et uni magus tuleks ... Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar