8:00 - äratus ja siis kiirelt riidesse. Ei tahtnud sama viga teha mis eile, seega otsisin lühikesed püksid kotist välja. Marit oli kavalam ja tegi ukse lahti ning avastas, et tänane hommik pole just väga soe, et mitte öelda külm. Tuli riideid vahetada ja lühikesed pikkade vastu vahetada. Täna oli konkreetselt just pükse vaja, sest peale hommikusööki ootas meid väike ralli atv-dega.
Peale hommikusööki oli väljas juba soemaks läinud. Ja kuna me pidime nagunii oma telki korraks tagasi minema, et plätud kinniste jalanõude vastu vahetada, siis tegin ühtlasi uuesti ka riiete vahetuse ja vahetasin teksad ikkagi lühikeste vastu. Igati õige tegu, sest selleks ajaks kui atv-de juurde jõudsime oli juba nii soojaks läinud, et isegi dressipluusi polnud vaja.
Kiire instruktsioon, kiiver pähe, prooviring laugel maal ehk parklas ning action võis alata. Giid kõige ees, mina järgi ja Marit kohe minu selja taga. Need siinsed teed - hullem kui kuu maastik. Pidi ikka natu vaeva nägema, et neljarattaline teel ja ise selle seljas püsiks. Üles - alla, üles - alla, mättad-künkad-kraavid, kivid-põõsad-jõed, põgenevad sebrad, püstloodis kiviseinast alla ... Tund aega möödus suht märkamatult ja poisike minus oli üles ärganud. Poleks uskunud, et ma seda nii palju naudin. Suu ja silmad olid tolmu täis ning üleüldse olin ma korralik tolmuahv. Ja no ega Marit teistsugune polnud.
Telki jõudes pesime tolmu maha ning pakkisime asjad kokku, sest lõunasöögile minnes tuli kogu kraam kaasa võtta. Pakkimises oleme päris kiired ja osavad, seega jäi meil veel tunnike üle, mida kasutasime taaskord päikese võtmiseks oma rõdul. Mmm, puhkus on mõnus.
Peale lõunat ootas meid ees viimane tegevus - cheetah interaction. See tähendas seda, et meid lubati gepardite aedikusse, kus elasid 2 isas ja 1 emasloom. Need tegelased toodi Inkwenkwesisse kui nad olis alles 2 nädalased, seega olid nad inimestega kohanenud, mis aga ei tähendanud, et ettevaatlik ei peaks olema. Saime taaskoord kiisusi imetleda ja neid silitada. Huvitav, kas sellest kunagi isu ka täis saab?!? Ei vist, aga eks meil tuli sealt aedikust lõpuks ikkagi lahkuda. Tegime check-out'i ja ostsime endale veidi aega interneti kasutamiseks, et kallitega suhelda ja anda endast elumärki ning blogi üles laadida.
Ja oligi aeg lennujaama poole liikuma hakata. Rooli istusin täna mina. GPS tahtis meid jälle võssa juhatada, seega kui teeviidad ja GPSi teekond ei kattunud, siis otsustasime jälgida esimesi. Närvikõdi pakkus muidugi asjaolu, et kütus oli meil otsakorral ja kui kaugel esimene tankla on, seda me ei teadnud ja GPS-st siin kohal ja abi polnud, sest seal olev kaart oli nii vana, et seal polnud isegi teed mida mööda sõitsime. Kütusega läks õnneks ja teepeale me ei jäänud - tankla saabus enne. Lennujaama jõudsime ilma viperusteta ning auto saime ka väga kiirelt üle antud.
East Londoni lennujaam on selline pisikene. Turvaväravatest läbi minnes pole seal muud kui vaid 1 tilluke kohvik. Kuna lennuni oli pea 3h aega, siis piinade vähendamiseks otsustasin raha otstarbekalt kasutada ja ostsin taas ligipääsu internetile. Nii on see lennujaamas istumine suht talutav. Veidi enne seda kui meil lennukile minek algas, nägime kuda üks meie sinistest kottidest väravasse veeti. Teist aga ei kuskil. Lõpuks tuldi meie juurde ja paluti Maritil kott lahti võtta. Siiani ei tea, mis neile seal ei meeldind või mida nad täpselt näha tahtsid. Lennukile meid igastahes lasti ja kotid jõudsid ka mõlemad Johannesburgi.
Johannesburgis saime korralikult oma kotte tassida, sest lennujaam on suur ning meil oli loomulikult selle kõige kaugemasse nurka saada. Kuna check-in on teisel korrusel, siis trolley'ga sinna ei pääsenud ja pidime neid seljas tassima. Ei olnud kerge! Kui olime siis tablool näidatud lauani jõudnud saime teada, et see ikka pole õige koht ja tuleb paarkümmend lauda tagasi minna. Ei no aitäh! Õnneks anti siis meile ka trolley, seega andsin neile selle jooksutamise andeks. Lennule registreerimine võttis tavapärastest kauem, aga tehtud see siiski sai. Meie kurvastuseks saime registreerida vaid lennule Dar-i, aga mitte Mwanzasse, seega Dar-is peame taas oma kotid välja võtma ja uuesti check-in'i tegema. Tüütu. Aga kui on vaja, no ju siis on vaja. Ikkagi tüütu!
Turvaväravatest läbi minnes korjati ära nii meie vein kui ka veepudel. Siiani aafrika lendudel pole vedelikud kedagi huvitanud ja ka lennul Johannesburgi ei tahtnud keegi neid ära võtta, aga nüüd siis jäime neist ilma. Meie üllatuseks olid osad poed veel lahti, seega tegime kiire shoppingu ja siis kasutasin ära oma viimased interneti minutid, aga seda ikka ainult kõige olulisema jaoks muidugi :) Paarkümmend minutit enne südaööd oli pardale minek ehk siis jätta hüvasti LAV'ga. Tore oli siin!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar