Kell näitab südaööd. Kätte on jõudnud 19.juuni ning kohe-kohe alustame oma 6-8 tunnist teekonda tippu - Uhuru Peak, mis on siis Kilimanjaro kõrgeim tipp ja ühtlasi ka Aafrika kõrgeim punkt.
Pakkisime ennast soojalt sisse, panime pealambid pähe ning hakkasimegi nagu väikesed jaaniussikesed üles rühkima. Enam polnud laugetest tõusudest juttugi, juba esimese 20min jooksul tuli nelivedu appi võtta, et tagurpidi mäest alla ei kukuks. Õnneks läksid teeolud veidi paremaks, ja edasi võis teekonda siiski kahel jalal jätkata. Väljas oli külm ja tuuline. Marit oli ennast liiga paksult sisse pakkinud, seega tegime peatuse, et ta ühe kihi saaks vähemaks võtta ja siis veel teisegi, et ta ka pükstest ühe kihi vähemaks võtta saaks.
Liikusime väga väga aeglases tempos - "the most polepole than ever" nagu meie giid ütles. Sellest hoolimata õnnestus tänu seljakotile isegi nii selg märjaks saada. Tõus oli ränk ja lõppu polnud nähagi. Kaugek kõrgel eemal oli veel tulukesi näha - grupid, kes olid ronimisega varem alustanud. Tuul muudkui tugevnes ning temperatuur oli langenud miinustesse - vesi camel bag'i torus oli jäässe läinud. Great! Õnneks oli nii palju jõudu, et suutsin toru lahti puhuda ning edaspidi veendusin, et peale joomist toru tühjaks jääks, seega joogiga oli kõik korras. Maritil see siiski nii hästi ei õnnestunud ja ta pidi igakord sellega kaklema.
Hoolimata meeletult aeglasest tempost oli edasi liikuda raske, sest see tõus oli totaalne sein. Marit tahtis aina pikemaid puhkuseid ja sagedamini, kuid minul hakkas seistes külm ja tahtsin edasi liikuda. Peale paari sellist piinavat puhkust otsustasid giidid, et me läheme lahku, et Marit saaks puhata ja mina edasi liikuda. Ei tea kas kõrgusest või külmast, aga mida samm edasi seda rohkem mul pea ringi käima hakkas. Tegin igaks juhuks väikese energia pausi ja võtsin paar ampsu shokolaadi - see tegi asja veel hullemaks. Pea käis ikka ringi, tänu peatusele hakkas veel külmem ning lisaks läks süda pahaks. Giid andis mulle peale oma vahejope ning mingi tableti, ja otsustasime et jätkan teekonda. Peale paari sammu oli aga enesetunne täpselt selline, et kukun kohe pikali ja enam ei liigu kuskil suunas. Tuli vastu võtta otsus, et mina sel korral tippu ei jõua ning 5200m jääb minu laeks - sel korral. Marit jätkas teekonda.
Giid talutas mu käevarrest kinni hoides alla. Olukord ei muutunud üldse paremaks. Tegin peatusi, et pool oma sisikonda välja oksendada. Jalad käisid risti-rästi all ja silme ees oli kõik must. Mäletan vaid, et kui omast arust nägin juba laagri tulesid, siis giid ütles, et alla jõudmiseni kulub veel ca tunnike. Mul oli tahtmine sinna samusesse kivide vahele pikali visata ja öelda, et nüüd on kõik. Mu pea valutas, süda oli paha, maailm käis ringi ja valitses totaalne nõrkus. Tere tulemast mäehaigus!
Veidi enne kella 6 hommikul jõudsime tagasi laagrisse. Mind pandi magama ja öeldi, et kui kella 7ks pole paremaks läinud, siis tuleb laskuda 3100m peale Mweka Hut'i. Hommikul kell 7 oli olukord samasugune. Seega pidin pakkima seljakotti asjad mida mul kaasa vaja on, jooma tee ning siis hakkama alla poole minema. Hommikusöögist keeldusin, kuid teed jõin, kuid peale seda kui olin sellega lõpetanud jooksin telgist välja, sest ka tee ei tahtnud sees püsida. Giid oli murelik ja saatis mu otseteed alla poole ning ütles, et kui ka seal parem pole, siis pean mäelt täiesti alla minema.
Pean tunnistama, et see mäest alla minek on hullem kui üles ronimine. Võib-olla selle pärast, et mul oli halb, aga võib-olla ka mitte... 3100m peale ma jõudsin, kuid enesetunne polnud endiselt veel mitte kiita. Süüa ega juua ei tahtnud, sest tunne oli ikka selline, et kõik tuleb sama teed pidi tagasi. Seega tuli mäelt päris lahkuda ja täitsa alla minna. Vahepeal sain sõnumi Maritilt, et tema on õnnelikult tipus käinud ja nüüdseks laagris tagasi ja hakkab ka peagi alla poole tulema. Tubli! :) Samal ajal tegeles Caspar uurimisega, et kas meie hotellis on vaba tuba, sest jõuan ju mäelt alla päev varem ja selleks ööks pole mul ööbimist olemas. Saime hea uudise - on vaba tuba olemas ja see broneeriti mulle ära. Kiire telefonikõne Maritile ning andsin info edasi ja ta otsustas, et tuleb siis ka juba päris lõpuni alla.
Vahepeal käis päästetiim ja vaatas mu üle ja nad nõustusid giidi otsusega mind täitsa alla toimetada. Pidin sisestama info päästeraamatusse ja seejärel uuriti, et kas jõuan omal jalal minna või tuleb oodata päästeautot. Otsustasin, et saan ise hakkama. Uurisin vaid, et kaua see retk aega võtab. Vastus, et 3,5h tegi päris murelikuks, aga lubati, et see on natuke laugem laskumine kui see, millega just hakkama olin saanud. Mis siis ikka, samm sammu haaval tuli seda teekonda läbima hakata. Peale 1,5h oli olemine juba päris hea - tekkis küsimus, et miks ma tippu ei jõudnud. Nagu väike simulant. Giid vaid naeratas selle peale ja ütles, et mäehaigusega nii ongi. Lisaks rääkis ta, et öisel teekonnal alla oli nii mõnigi giid vastu tulles kurvalt ja üllatunult lausunud, et "Ei, mitte tema!". Sain ka teada, et Casparit kadestati laagris, et tal on kaks kena neiut kelle eest hoolt kanda ja käidi uurimas, et mis kell ma õhtust söön või ringi liigun. Sest iga kord kui meie laagri juures käidi, siis ma pikutasin telgis ja ega ilma põhjuseta siis segada ei tohtinud :p
Nii jutustaes see teekond läbi saigi ja peale 2h ja 15min olimegi jõudnud 1800m kõrgusele Mweka Gate'i. Seal tegime niisama aega parajaks ja ootasime, et Marit ja ülejäänud tiim ka alla jõuaks. Ca tunnike hiljem saabuski Marit võiduka näoga ja seda vägagi välja teenitult! Asjad pakiti autosse ja siis toodi meid meie hotelli, milleks sel korral on ParkView Inn. Sorteerisime oma asjad, sest olime otsustanud osad oma riietest siia kohalikule tiimile jätta. Minu lumelauapüksid, fliis, vihmajope ja paks jooksupluus said loodetavasti uue omaniku. Tossud jätan ka siia - keegi saab õnnelikuks ja mina saan kotti ruumi juurde. win-win!
Meie tuba asub neljandal korrusel ja Marit polnud mitte väga rõõmus, et ta trepist üles peab ronima, aga peale mäe vallutamist sai ta loomulikult ka nende treppidega hakkama ;) Milline luksus - meil on voodid ja dush. Puudu oli vaid kott, mille olime ronima hakates alla jätnud. Kuna see sisaldas meie pesemisasju ja kõike muud vajalikku, siis istusime nagu murid tolmustena voodis ja ootasime kõnet, mis teataks, et me kott on saabunud. Peale paari tundi see kaua oodatud kõne saabuski ning jooksin sellise kiirusega trepist alla, et lõin oma varbad vastu seina. Hetkel on tunne, et üks varba luu läks pooleks, aga eks see selgub hiljem - hetkel on see ilus lillakas ja veidi jämedam ja ropult valus, aga röntgenit ma enne Eestit teha ei kavatse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar