Täna saime kaua magada, st kaua telgis magamiskoti sees väriseda. Äratus oli alles 7:45, aga öö oli taaskord nii külm, et ega seda öist nihelemist magamiseks väga nimetada ei saa. Lisaks häiris mind peavalu, mis endiselt polnud järgi andnud :(
Esimese asjana võtsin sisse uue peavalutableti ning siis kibekiirelt riiete vahetus ja seejärel kohe hommikusöögile. No kurat, hoolimata sellest, et päike oli juba tõusnud oli ikka välja maru külm ja telk oli taaskord jääs. Hommikusööki sõime kindad käes, sest muidu oleks näpud ära jäätunud. Peale hommikusööki nagu ikka järjekordne tervisekontroll. Olenemata mu peavalust on Simba team endiselt tugev ja terve ja näitajad võrreldes õhtuga olid jällegi paranenud. Saime loa oma teekonda jätkata.
Tänane teekond on ajaliselt lühike (3 - 3,5h), aga selle eest sõna otseses mõttes seinast üles ronimine. Kuna rada oli kitsas, siis tekkisid teel lausa ummikud, sest rahvast oli ronimas palju. Aga see rada oli niiiiiii äge! Ma sain isegi oma peavalust lahti ning elu oli taas ilus. Kui kogu edasine teekond on selline, siis me jõuame tippu küll!
Kui me lõpuks seinast (Barranco Wall) olime üles saanud, siis tähendas see ühtlasi ka seda, et olime jõudnud tänase teekonna kõrgemaisse punkti - 4200m kõrgusele. Kuna eneselegi üllatavalt olime sattunud levisse, siis tuli otse loomulikult olukorda ära kasutada ja teha kõne koju, et kallid ei muretseks ja saaks informeeritud, et meiega on kõik korras.
Peale seda ootas ees laskumine 3930m-ni Karanga Valley'sse, mis on meie järgmiseks laagripaigaks. Tegelikult laskusime esialgu märksa rohkem, sest enne kui laagrisse jõudsime tuli seljatada veel üks sein. Taaskord pean mainima, et üles ronida/turnida on palju ägedam kui alla tulla.
Peale 3h18min ja 4,71km läbimist ning 8300 sammu olimegi kohal. Ajastus oli hea, sest kui läksime ennast "sisse kirjutama", siis hakkas parajasti vihma vaikselt sadama.
Võtsime niisked riided seljast ja asendasime need soojadega ning saime telki magamiskoti sisse sooja pugeda ja oodata kuni lõunasöök valmis saab. Kui kõhud täis, siis pugesime uuesti teki, et natuke magada, enne kui üles aetakse, et õhtusele matkale minna.
Vaatan kella ja muudkui ootan, et kas kästakse juba riide panna ja õue minna, sest oli ju öeldud, et ca 4 paiku tuleb teha veel üks umbes tunnine matk. Kell saab 4, pool 5, 5, pool 6... Ikka ei miskit. Tegime omad järeldused, et kuna oleme totaalselt vihmapilve sees ja see ei taha mitte kuhugi kaduda, siis õhtune matk jääb ära, et mitte riideid ja jalanõudis märjaks teha. Ei saa öelda, et me selle üle väga kurvad oleks olnud :D jätkasime ühe oma põhitegevusega ehk magamise imiteerimisega kuni õhtusöögini. Olgem ausad, meil on siin kolm põhitegevust: 1) ronimine; 2) söömine; 3) magamine. Ja ikkagi oleme suhteliselt väsinud, aga ei kurda ;)
Õhtune tervisekontroll muudab meid aina rõõmsamaks, sest näitajad ei ole halvenenud. Seega mida päev edasi, seda suurem on tõenäosus, et me saame lõpuni hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar