Tänane päev oli taaskord sõidu päev, ehk võtsime suuna Udzungwa mägedest Ruaha rahvuspargi poole. Lisaks sõitmisele ootas ees ka shopping Iringas, et täiendada toiduvarusid. Kuna me oleme olnud nii tublid tüdrukud, siis võttis Yahaya meid kohalikule turule kaasa puu- ja juurvilju valima. Teades, et ōhtul ootab meid ees ehe Aafrika ōhtusöök, siis täitus meie ostukorv piprate, paprikate, sibulate, tomatite, kurkide, porgandite ja avokaadodega. Ja kuna hommikuti toitume me siin vaid puuviljadest ning puuviljad ei puudu ka teistest toidukordadest, siis pugesid poekotti ka ananassid, papaiad, mangod, banaanid ja arbuus (ehk siis kohalikud puuviljad, millede hooaeg hetkel on).
Nii turul kui ka Iringa tänavatel oli rahvast palju ning ringivaatamist jagus ka küllaga. Loomulikult olime me ise oma valgete jalgadega parajaks vaatamisväärsuseks kohalikele, kuid nad on toredad ja sõbralikult ning kohe üldse mitte tüütud nagu muidu igasugu tegelased teistes lõunamaades. Tegelikult on siinset olustikku ja elu ikka suht raske kirjeldada, seda peab ise nägema ja kogema, et sellest aru saada.
Kui juurikad ja puuviljad käes, siis suundusime oma saatjaskonna lemmikpoodi, kus siis kogu toidu korralikult kasti pakkisime. Seal kohtusime veel teiste kohalike giididega, kellega siis juttu sai aetud ja nalja visatud. Ma ei tea nüüd kuidas, aga seal kohapeal tammudes suutsin ma oma pläfid ära lõhkuda... Juba TEISED selle nädala jooksul!!! Kus häda kōige suurem, seal abi kōige lähem:) Üle tee oli kingsepa töökoda, kuhu siis poisid mu käekõrval ka talutasid - üks jalg paljas ja plätu näpu vahel. Lisaks katkise koha parandamisele said ōmmeldud üle kōik vōimalikud ohukohad ja kukrut sain kergendada selle eest 2000 shillingit ehk siis natu alla 1,5 dollari. Enne linnast lahkumist üritasin pihta saada ka postkontorile, aga seekord veel edutult, seega postkasti pole vaja veel kellelgi piiluma minna, sest ühtki postkaarti minu poolt Eesti poole teel ei ole.
Ees ootas veel natu sõitu, lõunapaus tee ääres ning kohal me Ruaha Rahvuspargis olimegi. Ruaha on Tansaania suurim rahvuspark, olles kogu Aafrika suuruselt teine (suurim asub Lõuna-Aafrika Vabariigis). Koheselt kui pargi väravatest läbi saime, tervitasid juba jōes mulistades hipod, kes ōhtusest jahedusest (Aafika mōistes) mōnu tundsid. No ei väsi neid tegelasi jälgimast! Peagi möödusime ka Ruaha rahvusvahelisest lennuväljast (pisut paljam ja tasasem põllulapp), kust ka ise ülehomme õhku tõuseme. Natuke veel sōitu ja meie bandad juba paistsidki. Bandad on siin plekist ümarad tünnid, millele oli peal rookatus. Seadsime ennast sisse ja tõttasime siis vaadet nautima. Taaskord oli meil vaade jõele, kuid hetkel on jõesäng veel suhteliselt kuiv. Jõe teisel kaldal toimetas rahulikult elevandikari, veidi eemal uudistas ringi kaelkirjak ning veepiiril ukerdas ringi üks jõehobu. Meie lihtsalt istusime oma varjualuses ja jälgisime toimuvat. Loomulikult said kaamerad vatti ning pilte tuli lugematul arvul juurde. Lahe!!
Päike oli juba oma teekonnal ōige madalale laskunud ja meil aeg pessu minna, sest hoolimata asjaolust, et olime enamuse ajast vaid sõitnud nägime me välja nagu tolmuahvid. See, et dushiruumi tuleb gekodega jagada ei ole enam üllatuseks, kuid täna otsustas vesi otsa saada. Õnneks kui Marit kõrval kabiinis kraani kinni keeras, siis naasis vesi minu hoovile ja sain ikka näo seebist puhtaks pesta ja muud protseduurid ka korda ajada.
Märkamatult oli kell 7 saanud, ehk siis kellaaeg, mil täna pakuti õhtusööki - aafrikapärast, kusjuures täna ühinesid öhtusöögile taas ka Salim ja Yahaya. Esmalt kanti lauale Aafrika pärane eelroog, mis koosnes värsketest avokaadodest, sibulast, tomatist, kurgist ja majoneesist. Mina kes ma sibulat ei söö, vitsutasin kahe suupoolega ja sest see lihtsalt maitses nii hästi :) Pearoaks oli ugali (mida ka natuke oma teise safari päeva öhtul maitsta saime) ning kana juurviljadega ja eraldi juures veel tav kaste. Enne kui sööma hakkasime, pesime vastava väikese rituaali käigus oma käed puhtaks, sest seda toitu süüakse kätega. Salim ja Yahaya näitasid ette kuidas seda putru esmalt näppude vahel töödelda (palliks ja siis vajutada lusika kujuliseks), et sellega hästi kastet võtta saaks. Maitses see taaskord väga hästi. Samas, ega ma siin veel polegi midagi saanud, mis ei maitseks (isegi sibulasupp oli söödav). Magustoiduks ikka , nagu juba traditsiooniks saanud ja kõht oli jälle korralikult täis. Polegi siin vist veel nii palju söönud kui täna! Peale sööki jäime veel lobisema ning saime teada, kuidas kohalikud sünnipäevi tähistavad, milline on keskmine sissetulek ja milline on kohaliku maksukoormus.
Lisaks muule jutule kuulsime lugusid loomadest ja nende käitumisest. Ümberringi olid igasugu loomahääled ning Salim osutas mitmeid kordi, et lōvi jälle kuskil läheduses mörises (no ei leia head sōna selle kohta). Kusjuures tuli välja, et ei ole just väga harv kui mõni lõvi siia hoovipeale uudistama tuleb. Seega lõpuks olime juba hirmust juba päris kanged ja üksi oma bandasse me minna enam ei julgenud, kuigi see asus vähem kui 50m kaugusel. Seega Salim eskortis meid viisakalt banda juurde. Hammastepesu sai sel korral tehtud ukse lävel ja hirmunult enda ümber vaadates, ega mõni lõvi või muu loom kuskil läheduses ei hiili... Sel korral läks õnneks ning ei sattunud kellegi söögiks. Nüüd aga head ööd!
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar