Kuna hommikul oli veel aega, siis ei viinud Salim meid mitte otse lennujaama vaid tegime veel tiiru pargis ja vaatasime veel loomi - jõehobud, impalad, kaelkirjakud, elevandid, hüään ning sebrad - kõik olid taas vaateväljas.
Lennujaama saabudes polnud seal ühtki inimhinge ega ka lennukit, küll aga ukerdasid seal ringi sebrad ning impalade kari.
Salim ning Yahaya ootasid vapralt koos meiega lennukit ning tegime seal omaette nalju, et mis me ikka lennukiga lähme, et teeme parem põhja poolse safari ka koos nendega.. ehk siis sõidame autoga läbi Iringa ning Dodoma Arushasse. Kui nüüd aus olla, siis oleks see maru äge olnud, sest need kaks tegelast on kuidagi armsaks saanud selle nädala jooksul ning maru kahju on neist lahkuda. Aga kuna me peale Zansibari veel päevaks Dar-i satume, siis said vahetatud telefoni nr-d ja e-maili aadressid, ehk me loodame, et saame nendega veel kokku enne kui kodu poole lendama peame hakkama.
Varsti kostuski taevast mürinat - meie hõbedane nool saabus. Tegemist oli pisikese hõbedase lennukiga, milles oli 9 istekohta ning samuti oli kokpit ilusti näha. Piloot astus välja ja teatas, et väljasõit on 5 min pärast. Siinkohal on tore mainida, et piloot oli täiesti valge nahaga ja meie hõbenooleks oli tuntud väikelennuk Chesna. Kallistused veel Salimile ning Yahayale ning tuligi lennukisse hüpata. Ei mingit passi- ega piletikontrolli.. astu lihtsalt lennukisse ja vali endale sobiv koht. Meie kallid sõbrad jäid veel truult ootama kuni lennuk õhku tõusis ja lehvitasid meile :)
Lennuki õhku tõustes vaatasime veel viimast korda vantse ja kaelkirjakut ning üha kaugenevat vaadet, mis meile selle nädala jooksul nii palju rõõmu on valmistanud. Lahe oli vaadata all looklevaid jõesänge, mis valdavalt sellel ajal küll kuivad, kuid jõesäng see-eest aukartustäratavalt lai.
1:20 lendu ning olimegi jõudnud Ruahast Arushasse. Ja seejuures olgu veel mainitud, et paberite järgi pidi meie lend kestma 2:20, aga hõbenooleke kihutas :) See tähendas aga seda, et saime lennujaamas aega parajaks teha ning oma transporti oodata. Ees ootamas uus nädal ja seda sel korral koos Karibu African Safariga. Kui meie poolt antud ametlik saabumisaeg käes, polnud meie transporti veel kuskil. Ja ega see ka lihtne ülesanne polnudki, sest lennujaama hoonesse sisse kohalikud ei saanud, sest lukus raudaed oli ees. Kohati oli läbi pulkade näha migit silti, kus firma või oodatud külalise nimi peal. No, aga mida seal ei olnud, oli minu või Mariti nimi :( Kui välja lubatud ajast oli juba 15 mintsa üle, hakkas Marit juba rahutuks muutuma ja sügelema, et helistada. Mina muidugi ei lasknud ennast segada, kuna kirjutasin rahulikult blogi. Aga aega kulus ja kulus ja ei miskit, vahepeal tegi lennujama murjam minuga juttu teemal, et kuulge, kas te olete õed või? Kui vastus eitav, siis järgmine pakkumine oli, et kas ema ja tütar või? Ei julgenud täpsustama hakata, et keda kelleks ta pidas, aga lootus jäi, et mina sellel juhul ikka tütar. Õnneks oli meil number olemas ja nii helistasimegi ja kohe sai meie ootamine otsa.
Millegipärast oli nii minul kui Maritil arusaam, et meie family farm asub in the middle of nowhere ehk kuskil keset metsa, aga tegelikkuses platseerusime hoopis Arushasse. Mitte küll kesklinna, aga siiski linna piiridesse. Farmist on asi kaugel, tegelikkuses on tegu lihtsalt ühe perekonna käes oleva majade kompleksiga, mis on ümbritsetud kõrge aiaga. Kuna teisi külalisi hetkel siin ei ole, siis on meie käsutuses terve kahekordne maja kahe suuuuure rõduga, milledest üks on katusega (seal saab niisama chillida) ja teine ilma katuseta (seal saab päikest võtta). Vaade on mõlemil puhul mägedele, milledest üks on mnt. Meru, mille otsa homme ka kohe ronima hakkame :)
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar