Ei saanud laagrist veel 100 meetritki sõita, kui juba kappasid jõehobud meil üle tee. See oli esimene kord kui nägime jõehobusid maismaal, kusjuures see on päris hämmastav kui kiiresti nad ennast liigutada suudavad, arvestades kui massiivsed nad on ja kui lühikesed jalad neil on. Veel paarsada meetrit edasi ning juba ristusid me teed sebrade, impalade ning neid ahistava šaakaliga.
Ei olnud vaja väga palju edasi sõita, et märgata suurt elevandikarja. Kuna vantsid olid kahel pool teed, siis sõitsime nende keskele ja peatasime auto mootori. Peaks mainima, et võtab seest suhteliselt kõhedaks kui sellised hiiglased on sust vaid ca 10 meetri kaugusel. Lohutust ei paku ka asjaolu, et me autos oleme, sest elevandi jaoks pole probleem see auto ümber lükata ja laiaks astuda kui tal selleks vaid soov on. Õnneks olid nad täna vähemalt meie suhtes rahumeelsed, kuid kaks isast isendit üritasid omavahel jõuvahekorda paika panna ning ristasid kihvad. Päris korralikud kolksud käisid - võitlus oli ikka tõsine, aga siis otsustasid vantsid rahu sõlmida ning kõhtu kinnitada.
Elevante on Ruaha pargis ikka väga palju - kohtasime neid pea igal pool pargis ringimsõites. Samuti on siin väga väga palju impalasid (nagu ka Seleous Game Reserve-s) ning antiloope. Jõe kaldal sõites märkasid kullipilguga Salim ja Yahaya teiselpool kaldal kahte lõvi, keda meie silm algselt kinni ei püüdud, aga kui kätte näidati kuhu vaadata, siis tabasime ka meie neid :) Sellest hetkest alates sai eesmärgiks lõvi või mõnda muud kaslast lähedalt silmitseda, seega jaht kaslastele algas. Natuke ringi sõitmist ja otsimist ning seal põõsa all ta lamaski - suur isane lõvi, loomade kuningas. Meie saabumise peale tõstis ta pea ning vaatas kurja pilguga, näidates pahameelt, et me teda segame, seega väga kauaks me teda uudistama ei jäänud. Jätkasime kaslaste jahti, kuid vähemalt sel korral meil neid rohkem näha ei õnnestunud. See-eest kohtasime aga manguste, pisikesi ahve ning mingeid väikeseid karvaseid tegelasi, kellele meeldis kividel peesitada, aga kellede nime ma jälle ei tea.
Tagasi laagrisse jõudsime veidi enne 11-st ning oli aeg hiline hommikusöök süüa. Istusime taas varjualusesse jõekaldal, kuhu Yahaya meile varsti ka söögi toimetas. Imeline vaade, mönus olemine ning kohvi ja värsked puuviljad... See ongi puhkus :) Taaskord ilmusid teiselpool jõe kaldal vaatevälja elevandid, kaelkirjakud ning ka jaanalinnud, keda nägime siis siin olles esimest korda. Varsti ilmus taas välja Yahaya ja teatas, et meile tulid külalised. Arvasime, et tuli veel turiste, kuid tegelikult olid hoopis kaelkirjakud meie bandade vahele akaatsiaid sööma tulnud. Peagi saabus külaliste osas lisa.. ka üks isane elevant otsustas meile külla tulla, kuid õnneks oli ta lihtsalt möödumas ja peagi kadus teisele poole jõge. Terve pärastlõuna veetsimegi laagris puhates, aga kell 16 (taas loomade liikumise aeg) oli aeg suunduda teisele game drivile.
Taaskord ei olnud vaja laagrist väga eemale sõita kui meile jua tuttavad kaelkirjakud, elevandid ja sebrad meile vastu tulid. Üritasime ikka rohu seest liikumist otsids, et tabada gepardeid või lõvisid, samuti tuli pilk puude otsa suunata, et leida mõnda leopardi. Kahjuks neid siiski sel korral ei leidnud. Peagi aga kuulsime põõsas ragistamist ning pasundamist - elevant! Ja enne kui esimesest ehmatusest üle saime seis elevandi kari keset teed... Me olime sõna otseses mõttes elevantidest ümbritsetud ehk kui mõnele ei oleks sobind, et me seal oleme, siis oleks me kergelt öeldes suures jamas olnud. Õnneks nad liigutasid ennast natuke ja nii õnnestus meil väike detour teha ja neist väikese kaarega ümber sõita. Selleks ajaks oli üks isasolend juba kurjaks saanud ning tuli kiirema sammuga ning pasundades auto suunas - olgem ausad, natu hirmus hakkas. Õhtune game drive osutuski totaalseks elevantide ralliks, sest veel paaril korral suutsime me mõnes isases olendis pahameelt tekitada, kes meile siis valjuhäälselt teada andsid, et meil oleks aeg uttu tõmmata. Kõigest hoolimata jõudsime siiski õnnelikult laagriplatsile.
Üllatus üllatus, köögi kõrval tervitas meid hiiglaslik isane elevant. Õnneks asub meie banda teises suunas, seega võtsime oma asjad ning läksime pessu. Dushikabiinist välja astudes pidin aga tõtt vaatama noore isase elevandiga... Ehk siis sellele ühele, kes meil enne juba hoovis oli, oli sel ajal kuime pesus olime lisandunud veel kolm vantsi. Põnev põnev.. aga põnevus asendus kohe hirmuga kui see elevant otsustas kiirel sammul minu suunas traavima hakata. Pistsin punuma.. turvaliselt söögiruumi ning relvastatud pargivahi juurde. Sellel ajal kui elevante hoovi pealt minema saada üritati, siis meie nautisime taaskord aafrikapärast õhtusööki, milleks oli pilau koos kana ja juurikatega ning magustoiduks troopiline puuviljasalat. Pargivahil ning kohalikel õnnestus elevandid lõpuks eemale peletada, kuid siiski edaspidi võisime liikuda vaid koos relvastatud vahiga. Otsustasime mitte liikuda ning jäime teiste juurde peamaja ukse ette juttu rääkima.
Kell oli juba palju ning mõtlesime magama hakata minema, kui just sel samal hetkel kostus väga väga lähedalt jõehobude mörinat. Valvur läks olukorda uurima ning peagi tuli tagasi teatega, et kaks jõehobu on ennast kohe meie banda kõrval sisse seadnud. Ta eskortis meid bandasse ning keelas öösel bandast väljuda, või juhul kui on vaja öösel välja minna, siis peame teda kutsuma. Lubasime talle, et ei lähe me kuskile ja lukustasie kindlalt oma banda ukse, et soovimatud külalised öösel ei saabuks.
Terve öö käis me banda ümber korralik madistamine - jõehobud toimetasid seal oma asju ning lisaks olid tagasi saabunud meid juba õhtul külastanud elevandid. Tõeline dzungli elu!
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar