Hommikusöögi lauas tuli tõdeda, et tuleb hakata taas kasvatustööd tegema, sest toitu oli ilmselgelt valmistatud liiga palju: röstsaiad, millele ma rohkesti pähklivõid peale määrisin; pannkoogid; omlett koos grillvorstiga ning puuviljad. Kui me pool järgi jätsime, siis noomiti meid, et me ikka ei söö piisavalt, sest seda mis seal laual ei ole ju tegelikult üldse palju. Püüdsime kokka ümber veenda, aga edutult.
Kui kõht täis, siis oli aeg teele asuda, et matkata mnt. Meru nõlvadel. Oma teekonda alustasime kohe oma kodu ukse eest, seega esmalt kulges me tee kohaliku küla vahel. Tegime sissepõike ka kohalikku koolimajja, kus meid lahkesti otse pisikeste klassitundi juhatati. Kusjuures neil kõige pisimatel vanust üle 4a küll ei olnud. Peale kõige pisemate külastamist juhatati meid ka veel teise tundi, kus korraga õppis 3 erinevat vanuserühma. Need pisikesed murjamid on ikka ülimalt armsad, eriti kui nad sulle veidi arglikult naeratavad :) Kui olime koolimajast lahkunud, siis saime teada, et antud kool on loodud orbudele. Oi seda okka torget hinges - küll oleks tahtnud neile mingitki meelehead pakkuda, kasvõi kommi või midagi muud head, aga paraku peab see mõneks muuks korraks jääma.
Lisaks põikasime sisse veel ühe pere koduhoovi, mille perenaine on kohaliku heategevusühingu aktivist. Tema juhtimisel valmistati seal samas kuuri linasest kangaid ja masaide jalanõusid, kust siis Maritiga mõlemad endale ühed masai plätud soetasime. See oli muide meie esimene sisseost siin maal ;)
Edasi kulges me tee mööda külatänavaid, kus pisikesed murjamid juba eemalt hõikasid "wazungu" (valged inimsed suahiili keeles) ning jooksid meid tee äärde uudistama. Julgemad avaldasid veel soovi, et neist pilti tehtaks, mida me olime rõõmuga valmis tegema. Ühesõnaga ei olnud täna väga selge, kes keda/mida vaatas, aga vähemalt jäi tunne, et täna olime vaatamisväärsuseks meie - valged inimesed. Niimoodi mööd külateed mnt. Meru poole jalutades valgustas meie tänane giid Peter meist igasugu huvitava infoga kohalike eluolu kohta. Nt. on masai mehel mitu naist, kes elavad kõik sõbralikult üksteise kõrval hüttides, kusjuures esimene naine elab alati masai-pärases onnis (ümmargune mudast hütt ja banaanilehtedest katus peal). Keskmiselt on ühel masai mehel 5 naist, kuid leidub ka neid, kellel on tervelt 15. Lisaks saime teada, et 95% Arusha elanikest on kristlased ja ülejäänud 5% islami usku ning sagedane on ka usu vahetamine, sest isalmiusu ja al qaida vahele on justkui tõmmatud võrdusmärk. Huvitav on aga see, et usku tohivad vahetada ainult mehed (naistel pole see lubatud).
Niimoodi vaikselt lobisedes olimegi märkamatult jõudnud mäkke ronimiseni. Tõus oli siin ikka päris järsk aga oma rõõmustuseks pean tõdema et spordi tegemine on kasuks tulnud ning 1500m kõrguste vahe ei olnudki nii raske läbida. Marit vist selle väitega nõus pole, kuid lõpuni ta siiski jõudis ja seda oluliselt sujuvamalt kui Udzungwas matkates.
Mäest alla jõudes olime aga korralikud tolmuahvid, kuna see lahtine tolmpeenike liiv lendas ja sinna ei saanud mitte midagi parata. Taas põikasime läbi ühest koolist, mis oli aga juba kordades suurem (õpilasi üle 1200) ja mille ühe klassi suurus oli kuni 120 last. Ulme... Koolihoovis võtsime taas fotoka välja, et paar pilti teha, mille peale olime kohe ümbritsetud tervest armeest pisikestest murjamitest. Kui edasi hakkasime liikuma, siis järgnes see armee meile ning peagi puges vaikselt pihku ka esimene pisike käsi ja kui nähti, et seda ära ei raputatud, siis peagi rippus meil mõlema käe otsas ca 5-7 pisikest murjamit, kel silmad särasid õnnest. Tuleb tõdeda, et see vasikavaimustus oli vastastikune, sest no ei saa küllalt meil neist pisikestest murjamitest. Kusjuures viimased pisikesed lasksid meil käest lahti alles me kodu värava ees ja peab mainima, et ka endal oli kahju neist pisikestest kätest lahti lasta.
Kodus pesime tolmu maha ja sõime kõhud täis ning siis ootas ees tutvumine Arusha vaatamisväärsustega. Esmalt astusime sisse aga poodi, kus müüdi ehteid, mis tehtud kohalikust uhkusest - tanzanite kivist. No arvake ära, kas ma ei olnud seal poes nagu väike laps kommileti ääres?!? Poeprouade arvates sobisid meile kõik ehted lihtsalt suurepäraselt, kuid ühtedele kõrvarõngastele ma ei suutnud vastu panna, missest et mu pangakonto selle peale väga väga kurja pilguga vaatab... Aga no mul oli neid ju vaja! :)
Peale väikest shoppingut jalutasime mööda erinevatest valitsushoonetest ja muudest vaatamisväärsustest ning saime tuttavamaks Tansaania ajalooga. Oma ringkäigu lõpetuseks astusime sisse kohalikule turule, mille väravas mulle kohe üks elus kana pihku suruti ja mis kohalikele otseloomulikult palju nalja valmistas. Edasi jalutasime läbi erinevate sektsioonide - teraviljad, köögiviljad, puuviljad, maitseained, kala, liha jne jne. Turult edasi jalutades pikeeris mõne aja pärast meie nina ette üks auto, kuhu olime sunnitud sisse ronima, et lasta ennast koju sõidutada. Kuigi väitsime, et me ei ole väsinud ja jalutaksime hea meelega koju, siis seda juttu paraku usukuma ei jäädud.
Ja nii need päevad siin veerevad...
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar