Kella 8ks oli kohale jõudnud ka meie valjuhäälne autojuht ja samuti ka giid, kes koos meiega selle Kolgata tee poolde Kilimanjarole ette pidi võtma. Giidiks oli mei Saturine - miniatuurne noormees, kes Kilimanjarol tööd rassinud juba 13 aastat (algul kandjana, siis abikokana ja nüüd lõpuks giidina) ning tippu roninud üle 100 korra ja läbinud kõik võimalikud erinevad rajad mis sinna üles viivad.
Enne kui saime mäest üles rühkima hakata ootas meid pargi väravas ees korralik bürokraatia kadalipp. Erinevate raamatute täitmine võttis pea 15 min, siis peatus, et kaaluda pagas nung prügi ja siis võiski ronimisega peale hakata :) Vinnasin seljakoti endale selga (võtsime Maritiga kahe peale ühe koti, mille mina siis pidin üles tassima ja Marit alla) ning asusin ulja sammuga ees teele, Marit ja giid selja taga järgi sammumas.
Teekond tundust kahtlust äratavalt lihtne - ei olnudki pidevat püstloodist ronimist, mis oleks nelivedu nõudnud. Rada kulges sujuvalt kõrgustesse ning lähenesime edukalt iga sammuga oma sihtkohale. Raja pikkuseks pidi olema ca 8km (üks suund) ning keskmiselt pidi selle läbimine üles minnes aega võtma 3h ja alla tulles 2h. Kohe matka alguses uuris giidipoiss meilt, et kas me Maritiga õed ning kui väitsime, et siiski pole, siis ütles, et teda see ei huvita ja tema jaoks oleme ikkagi õed :D Ehk siis mul on nüüd vanem õde, keda mul enne pole olnud :)
1h ja 15min pärast jõudsime esimesse puhkepaika, mis asus siltide ja ka giidi sõnul täpselt poolel maal. Paar lonksu vett, jalanõude tühjendamine sodist ning retk võis jätkuda. Kuna rada mulle erilist raskust ei pakkunud, siis oli teel aega imetleda ka vaateid, mis kohati olid päris metsikud - džungel mis džungel :) Lisaks otsustasid meid vahepeal lõbustada ka blue monkies, keda me siis tükk aega kaelad taeva poole kõveras vahtisime.
Kui teetähis näitas baaslaagrini veel 1 tunni jagu teed, siis hakkas ka rada ennast juba oluliselt äkilisema näitama. Ronida tuli rohkem ja peatusi tegime ka rohkem. Vahepeal tundus, et Marit sai me peale kurjaks kui me koos temaga peatusime ning käskis mul ja giidil edasi liikuda, mida me loomulikult ei teinud :p Kiiret polnud ju kuskile. Baaslaager muudkui lähenes, millest oli aru saada, sest liiklus rajal oli päris tihedaks muutunud - kandjaid vooris oma suurte koormatega nii üles kui alla, kusjuures tempo oli neil ikka hämmastavalt kiire.
Võttis aega mis ta võttis (tsipa alla 3h), aga baaslaagrisse, mis asub 2720m kõrgusel, me jõudsime :) Peale kerget kehakinnitust oli jäänud veel natuke ronida, et jõuda Maundi kraatri äärele, mis asub 2800m kõrgusel. Marit oli valmis juba alla andma ning tagasi pöörama, et meid baaslaagris oodata, kuid kui nägi silti, mis teatas, et vaid ca 400m veel jäänud, siis võttis oma jõuvarud kokku ja ronis võidukalt lõpuni. Kraatri servalt avanesid meile kaunid vaated ning näidati kätte ka Keenia piir. Kilimanjaro tipp ise aga oli pilve sisse peitu pugenud ning keeldus ennast meile näitamast.
Tagasitee alla kulges meil tempokalt, jõudsime alla ca 15 min kiiremini kui oli planeeritud. Teel alla pidime aga oma üllatuseks tõdema, et ei olnud see laskumis-/tõusunurk üldsegi mitte nii väike kui üles minnes tundus, too olimikka päris korralikult tuntav! Bürokraatia ootas meid ees ka alla jõudes, kuid sel korral õnneks märksa vähemas koguses. Kuna alla jõudes olime me ikka korralikud põrsa pojad, siis peale bürokraatia korda ajamist otsustasime wc-s suurema tolmu kihi maha pesta, et natukenegi inimese moodi välja näha :)
Pakkisime ennast autosse, et asuda tagasiteele Arusha poole. Teel võtsime veel oma giidilt kontaktid, sest mida päev edasi, seda reaalsemaks muutub algne uitmõte järgmine aasta siia tagasi tulla ja siis tahaks juba ka Kilimanjaro tippu vallutama asuda. Lisaks tegime veel pisikese peatuse, et kuulsat Kilimanjaro kohvi osta. Aga selle asemel, et me saaks ise ostlema minna hüppas meie giidipoiss autost välja ning naasis 1 kilose kotikese kohviubadega. Oh well, mis siis ikka...
Teel Arusha poole nihelesime mõlemad nagu ma ei tea kes...No kuidagi moodi ei olnud seal autos hea olla! Sellegi poolest tuli Une-Mati külla ja pooleldi tukkudes me seal autos kodu poole loksusime. Aga siis põrutasime täiskiirusel kraavi! Õnneks oli tegu suhteliselt lauge kraaviga ja meiega midagi ei juhtunud, kuid ehmatus oli see eest suur. Õnnetuse põhjus jäi meile arusaamatuks, kuid ehmatus oli piisav, et Une-Mati täiesti minema peletada. Lõpuks jõudsime ka elusalt ja tervelt koju - kergendus!
Kuigi peale dushi alla käimist oli kange tahtmine teki alla pugeda olin siiski tubli ja tegin väikese pesupäeva. Minu tublidus koputas ka Mariti südametunnistusele ning ta järgis minu eeskuju. Kui asjatoimetused tehtud, siis tundsin vist esimest korda siin oles, et mul on kõht tühi ning ootasin kannatamatult, et juba õhtusöögile kutsutaks :)
Kui see õnnis hetk saaus, siis pugisin kahe suu poolega nagu oleks mitu nädalat näljas olnud, aga meie koka arvates ei söö me ikka piisavalt...
Päeva lõpetuseks kerge vahelduvvool ja lõpuks ka elektrikatkestus, aga sellega oleme ka juba harjunud :) Õnneks on olemas nii iPad kui ka mobiil, mis meid sellistes olukordades valgustavad. Elu on meil siin endiselt lill :)
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar