Arusha rahvuspark asub põhimõtteliselt kahe suure vahel - mnt. Meru ning mnt. Kilimanjaro. Pargi väravast läbi sõites ilmusid meie vaatevälja koheselt sebrad, piisonid ning metssead. Natuke edasi sõites puges põõsast välja aga mustmiljon paaviani, nii suuri kui väikseid. Nii lähedalt ning nii palju korraga ei olegi me neid veel näinud. Mis siis ikka, peatasime auto kinni ning andsime fotoaparaatidele valu.
Peagi saabusime pargi teise väravasse, kust siis hakkas peale meie walking safari. Kui siiani olime kõigil safaritel ainult kahekesi käinud, siis täna liideti meile veel juurde üks vanapapi, mille üle me muidugi väga õnnelikud polnud... aga noh, pole hullu. Meie giidiks täna oli noormees nimega Nzowe, kelle juhtimisel siis jalgsi loomi otsima suundusime. Taaskord ei kulunud väga palju aega enne kui juba esimest looma kohtasime, kelleks oli uudishimulik kaelkirjak. Meid nähes ei jooksnud ta mitte eemale, vaid tuli graatsilisel sammul meie suunas - imelime loom.
Veidi eemal paistis suur piisonite kari ning neile lähenedes tutvustas Nzowe meile ohutusreegleid. Kui üks piison otsustab rünnata, siis järgneb talle terve kari ning selleks, et rünnak peatada tuleb see rünnaku alustaja rajalt maha võtta. Juhul, kui piisonid peaks ründama, siis anti meile korraldus kõhuli maha laskuda, et Nzowe saaks juhtoina relvaga peatada. Õnneks me sel korral rünnaku ohvriks ei langenud, kuigi üks piison näitas juba oma pahameelt ning otsis teed, et meie poole tormata. Relva nähes ta aga peatus ja samal ajal tegime ka meie nende vaateväljast kiirelt sääred.
Teel kose juurde kohtusime veel pisikese karja paavianitega ning üritasime ära arvata, kes on teel olevate erinevate pabulate autorid. Kose juurde jõudnud, siis avaldas giid soovi ennast koos minuga fotografeerida kose taustal ja arvas, et seda võiks mu õde teha (ta oli nimelt arvamusel, et Marit on mu vanem õde). Kui fotosessioon läbi sai oli aeg edasi liikuda. Jõudsime puuni, mille üks paavianite jõuk oli okupeerinud ning kui me neid pildistada üritasime, siis nad sigudikud pildusid meid mingi jamaga. Ehk siis andsime alla ja liikusime edasi. Kohtasime veel metssigu ning pisikesi kitselisi dik-dik'e ja läbi see 2h jalutuskäik oligi.
Edasi viis tee meid suure Momella järve äärde, kus pesitses tuhandeid flamingosid. See oli lihtsalt uskumatu kui palju neid oli! Muide, flamingode häälitsemine kostus meile nagu konnade krooksumine ning paigal nad ka ei suutnud olla... hull sebimine käis kõik see aeg. Kuna ühtlasi oli käes ka lõuna aeg, siis võtsime oma karbikesed nina alla ja nautisime vaadet. Siis aga taas autosse ja game drive võis jätkuda. Teele jäid kaelkirjakud (üks oli eriti miniatuurne veel...täitsa beebi), just mudast välja roninud metssead, sebrad, waterback (mingisugune antiloobiline), piisonid ja no seejärel ahvide paraad: paavianid, blue monkies ja black-and-white colobus monkies. Loomadest vist ei ole võimalik väsida. Ükskõik kui palju me neid näeme, ikka laseme auto kinni pidada ja vahime neid mõnda aega...
Kui game drive läbi sai, siis algas teekond Marangu poole, kus asus meie järgmine ööbimiskoht. Marangu asub Kilimanjaro jalamil ning just sealt algab üks kuuest rajast Kilimanjaro tippu. Meie pesaks sai Marangu hotell. Toad asusid seal pisikestes majakestes (paarismajad) - igas majas oli 2 tuba, kusjuures tegu oli ikka päris luksusega, sest vannitoas oli isegi vann ning esmakordselt oli ka veesurve korralik :)
Kui olime ennast sisse sedanud, siis oli aeg arutada meie autojuhiga homset plaani. Siin tabas meid ebameeldiv üllatus, sest mitte midagi ei oldud korraldatud/planeeritud. Uurisime siis erinevate võimaluste kohta, kuid infot ikka piisaval kujul polnud. Läksime siis üheskoos hotelli retseptsiooni abi küsima, et ehk neil rohkem infot. Ega neil seda nii palju polnud kui me oleks soovinud, kuid suutsime siiski otsuse teha - matkame poolde mäkke Kilimanjarol (2800m). Marit vaatas mulle pärast tõsise näoga otsa ja teatas, et ma pean valmis olema üksi matkama, sest tema võib oma füüsilist vormi arvestades poole pealt tagasi keerata. Loodetavasti see siiski nii ei lähe ja jõuame ikka mõlemad poolele mäele... Igastahes otsustasime oma otsust tähistada ning läksime baari :D
Väljast kostub karjakella helinat - see on kutse õhtusöögile. Ajasime ennast püsti ning jalutasime restorani. See oli suhteliselt peen koht - valged laudlinad ja puha. Kahjuks peame tõdema, et esimest korda saime toitu, mis oli nö mitte midagi ütlev - käis kah. Esimest korda sain ka toitu, mis ei kõlvanud süüa - kohalik pasteet, mille peale läksin kibekiirelt Mariti saia kallale, et kuidagi moodi sellest jubedast maitsest lahti saada.
Peale õhtusööki astusime läbi veel baarist, kus Marit mulle tünga tegi. Nimelt peale seda kui mina olin oma tellimuse esitanud teatas tema, et ei soovi midagi. Jobu mis jobu! Tegelikult alates tänasest ma nimetasingi ta ametlikult jobuks, mitte et ma mäletaks millega ta selle ära teenis aga kõik on rahul :)
Nüüd aga tuttu, et homme oleks jõudu mägedes turnida :)
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar