Kui kardinad eest tõmbasime, nägime et päikest pole ollagi ning ilm kisub vihmale. Sõites meie sadamaküla Fumba poole ei läinud asi mitte paremaks, hoopis hakkas ikka korralikult kallama. Kui Fumbasse kohale jõudsime, siis pilved aina tumenesid ning lisaks tuli veel äike. Ühesõnaga igati perfektne ilm selleks, et merele minna :p
Merele pidi lisaks meeskonnale meiega kaasa tulema veel kaks seltskonda (4+8 inimest), kuid neljasele seltskonnale ilm ei sobinud ja sõitsid hotelli tagasi. Seega merele läksime meie, 8 saksa pensionäri ning 7 liikmeline meeskond. Lisaks tulid väikese paadiga järele meie lõunasöögi materjalid ja abimeeskond (ca 10 inimest).
Oma laevukesse istumise hetkeks olime praktiliselt läbimärjad, aga see ei morjendand meelt. Paadil oli küll katus ka peale tõmmatud, aga see tilkus natu selle vee laviini all läbi ja samuti sadas ka külje pealt vihma selga, seega hakkas natu jahe, aga ikka polnud hullu. Varsti hakkas sagimine pihta - oli aeg snorgeldama minna.
Meie saksaturistidel olid ilusti omad sukeldumisussid ning oma snorgeldamisvarustus, seega tundus, et tegemist vanade kaladega. Aga mis välja tuli - neil see täiesti esimene kord, ehk siis kõik nad olid omadega kerges paanikas ja vaatasid, et päästevest korralikult selga saaks. Mina ja Marit oleme juba "vanad kalad" ja teadsime, et vestiga on maru vastik snorgeldada, seega tõmbasime lestad jalga ja maski pähe ja sulpsasime niisama vette :) Kaks murjamit (giidi) olid juba vees ning üks põhjast ka ühe meritähe meile näppimiseks veepinnale toonud. Täiesti uskumatu elukas on see ikka... Kui ei teaks, et see elus on, siis ei oskaks aimatagi, et selline asi elada võib.
Tundub, et me meeldisime murjamitele rohkem, sest koheselt võeti käest kinni ning viidi sinna suunas kuhu vaja (teised pidid järgnema :p). Mõne aja pärast väsisid sakslased ära ja üks giid jäi nendega tahapoole, me Maritiga driftisime aga koos ühe murjamiga rahulikult edasi. Ta käis vahelduva eduga meile põhjast erinevaid elukaid toomas (koralle, meritähti, merikarpe jne..) ning tutvustas erinevaid kalu. Väga väga fun oli ja aeg läks märkamatult. Kui aus olla, siis ma ei teagi kui kaua me vees olime, aga ikka väga kaua :) Ja saksaturistid olid juba kannatust kaotamas, sest nad olid vahepeal juba paati roninud ja meid seal päris tükka aega oodanud... Aga noh... couldn't care less :p
Edasi suundusime ühele pisikesele saarle kus sel ajal kui me snorgeldasime meile lõunat valmistati. Menüüs olid igasugu mereannid: kaheksajalg, kalmaar, suured krevetid, homaar ning kala. Lisandiks riis ja maruhea kaste. Magustoiduks erinevad puuviljad - mango, ananass, papaia, banaan, arbuus ning kookos - mis lihtsalt sulasid suus.
Kui kõhud täis, siis läksime vaatama hiiglaslikku Babo (kirjapildi eest ei vastuta taas) puud, mille otsa mul loomulikult ronida oli vaja :p Minule kohaselt kamandasin ma viisakalt puu otsa ka ühe murjami, Baraki-i ja kõige lõpuks vinnas Marit ka ennast ikka üles, kuigi talle algul see mõte väga ei meeldinud. Kui oma turnimised tehtud saime, siis oli aeg tagasi vette mulistama minna ja et seda mitte üksi teha, siis saime endaga vette kaasa tõmmatud nii Barak-i kui ka Mwabadi, kelledest viimasele see algul mitte meeldiv idee polnud, sest tal vaesekesel oli külm. Vees sai järgi proovitud nii kätel seis kui ka lihtsalt põhja sukeldumine, aga see õnnestus vaid siis kui murjamil jalgadest kinni hoida, sest vastasel korral tõusin pinnale nagu kork (vesi oli lihtsalt julmalt soolane). Kogu selle veeakrobaatika tulemusena oli soolvesi nii silmas, ninas kui kurgus... aga sellegipoolest oli fun. Isegi nii fun oli, et ajaarvamisest polnud meil mingit teadmist ja välja kobisime veest alles siis kui nägime et meie laevuke koos sakslastega juba meie suunal liigub (ma arvan, et nüüd meeldime me sakslastele veel vähem, aga taaskord - couldn't care less :p).
Mis siis ikka, ronisime paati ja tagasitee võis alata. Tegime veel ühe ujumispeatuse liivasel madalikul, kus kõrgeim osa oli hetkel veel veest väljas. Me olime loomulikult koheselt vees aga saklastel kulus pool ajast riiete vahetamisele (ma ei tea mitu korda nad riideid vahetasid selle päeva jooksul... aga ikka hea tahtmine pidi olema). No ja kui see peatus läbi sai, siis järgmiseks oligi meie lõppsadam :( Tee sadamasse kulges aga loomulikult laulu saatel, mida kuuleb siin igalpool, ehk siis Jambo Bwana.
(meie giid oli praktiliselt sama energiline seda lauldes :D)
Kahju, et läbi sai. Igastahes vahetasime taas kontaktid oma kahe murjamist giidiga ning pühapäeval saame nendega vist taas kokku. Kui neil keegi safari broneerib, siis lubati meid tasuta kaasa võtta (eks näis kas see nii saab ka olema) ja kui safarit pole, siis saame niisama Stone Town-s kokku :) Igastahes väga vahvad tegelased olid nad ja olenemata vihmast oli see päev merel super äge. Kui nüüd aus olla, siis ega ei oskakski ühte vihmast päeva paremini veeta... Ideaalne! :)
Ja kuna enamuse päeva vees mulistasime, siis pilte tänasest praktiliselt pole :p
Kuigi lõunasöögil arvasime, et õhtusöögi võib ära jätta, siis ujumine õnneks aitas ja saame naistepäeva ikka kerge õhtusöögi ning pokaali veiniga lõpetada.
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar