Kuigi väljas jälle müristas, nägi taevas siiski paljulubav välja. Jätsime oma tuttavate nägudega hotellis hüvasti ning asusime teele. Sõita tuli meil aga mälu järgi, sest detailset kaarti meil polnud ja see safari start oli ka mingi mahajäetud hoone hoovist ehk ei mingit aadressi. Siinkohal tuleb tõdeda, et me oleme ikka üllatavalt osavad, sest jõudsime kohale (ilma et oleks vähimatki sekeldust või eksimust olnud). Lisaks ujus ka vihmapilv vahepeal minema ning päike säras taevas :) Lihtsalt suurepärane!
Täna mindi merele kahe paadiga - ühes 15 liikmeline norrakatest grupp ning teises meie ja üks paar Lõuna-Aafrika Vabariigist. Badi pidi minema norrakatele giidiks ning Barak tuli meiega.
Esimene peatus - liivane madalik, mis mõõna ajal on ilus liivasaar :) Kuna meie paadis olid ka kokad ning kogu lõunasöögi materjal, siis sel ajal kui me liivasaarel hullasime läks meie paat korraks minema, et kokad ja varustus lõunasöögi paika toimetada. Meie saime samal ajal ujuda ning päikest võtta.
Kuna olin enne safari starti mudasel pinnal maas istunud, siis oli mu püksitagumik korralikult sopane, seega otsustasin oma shortsidega ujuma minna. Kutsusin ujuma ka Badi, kes teise paadi pardal norrakaid jälgis. Vastas, et ta ei saa tulla kuna tal aint teksad, aga tuleb kui ma talle oma shortsid annan :D Kuna mul ujukad olid all, siis polnud probleemi... Pugesin demonstratiivselt oma helesinistest shortsidest välja ja ulatasin need uljalt Badile, kes need endale siis jalga sikutas :D Kuna ta pisike poiss, siis läksid ka :D Kogu seltskonnal oli sellest etenudsest loomulikult nalja nabani, ja noh, olgem ausad, tegelt endal oli ka ikka kõht naermisest suhteliselt kõveras :)
Kuna paat polnud ikka veel tagasi, siis läksime liivasaarele hulkuma.. Barak kaevas meile ühest august välja ka ühe krabi.. Ja seejärel kühveldasid Marit ja Badi mu pooleldi liiva alla (päikese kaitse - et ära ei põleks). Sinna saarekesele ilmus vahepeal liiga palju paate.. Marit olevat kuulnud isegi eesti keelt... Mina ei kuulnud, seega ei tunnista ma fakti, et seal veel eestlasi oli :p
Vahepeal saabus ka meie paat tagasi ja oli aeg sõita snorgeldamise paika. Teel kohtasime veel delfiine, kes meid ohutus kauguses mõnda aega saatsid. Aga siis oli aeg lestad jalga tõmmata ja mask ette panna - snorgeldama. Iga korraga naudin ma seda tegevust aina enam. Esimeste kordade hirm sügava vee ees on kadunud ja alles on jäänud totaalne nauding :) Tahaks veel ja veel... Ookean on imeline! Kuna me olime sel korral lihtsalt kaasas, siis kobisime sel korral veest välja kui meie paadi kaaslastel snorgeldamisest küll sai (õnneks olid nad ka mõnusad vee-elukad, seega saime nautida ikka täiega :)).
Enne veel kui lõunatama läksime, tegime väikese peatuse looduslikus basseinis, ehk pisikeses laguunis. Sulpsasime taas korraks vette (siin ei saa sellest ikka veel niipea isu täis) ja siis juba oli aeg lõunatama sõita. Vahepeal olin ma jäänud ilma oma triibulisest maikast, mille oli endale selga venitanud teine murjam, Barak.. Ehk siis Stone Town-i pean vist ilmuma bikiinides, kus moslemid mu selle peale kurjade pilkudega ära tapavad.
Lõunasöök..njom-njom! Menüü oli sama, mis üleeilegi, ehk siis rikkalik valik igasugu mereande. Mind jätavad need külmaks, aga Mariti sõnul maitses täna kõik veel paremini! Kuna kõht sai ruttu täis, siis kibelesime juba, et saaks taas vette, sest väljas oli ikka väga palavaks läinud. Aga tuli veel ära oodata puuviljad ning lõpetuseks kohvi, küpsised ja Amarulo. See viimane on maruhea :p Nii puhtalt kui ka kohviga :)
Ja oligi aeg vette lipsata. Sel korral suundusime kuskile pisikesse randa, aga tuleb tunnistada et see polnud nii hea kui üleeilne. Siiski sulistasime seal piisavalt kaua nii et meid tuldi otsima, sest oli aeg minema hakata. Norrakate paat oli juba minema seilanud, seega Badi jäi sel korral meie paati, samuti veel üks teinegi murjam. Keda algul ei olnud ja kelle nime ma ei tea. Kui enne olime sõitnud mootori abil, siis nüüd tõmmati puri üles ja nii me sillerdaval ookeanil seilasime. Kuna päike küpsetas, siis käis koguaeg vahetpidamata kreemitamine. Kohalikele pakkus see aga nalja ning nad otsustasid ka ennast meie päikesekaitsega sisse kreemitada.
Nagu ikka, siis meeldivas seltskonnas ning mõnuledes läheb aeg kiirelt ehk siis merereis oli taaskord läbi saanud. Korjasin oma riided murjamite käest kokku ning asusime Stone Town-i poole teele. Kuna autos oli üks koht vaba (ülejäänud ruumi hõivas meie pagas), siis tuli Badi meiega, et meid hotelli juhatada.
Kohale jõudes tõdesime, et meil läks hästi, et Badi meid ilusti lihtsalt kohale juhatas, sest omadel jõududel me seda hotelli üles poleks leidnud. Parkisime auto ning checkisime ennast sisse. Badi ootas kannatlikult, et meil kõik korda saaks ja läks siis koju, et õhtul tagasi tulla ja meile natuke linna näidata.
Hotelliks on meil sel korral hotell nimega Maru Maru, mis on tegelikult väga lux ja maru :) Kui aus olla, siis ega väga ei olnud viitsimist välja minna, aga sellegipoolest otsustasime ennast püsti ajada ja ümbrust vaatama minna. Algul omapäi, kuni Badi saabub.
Hotelli uksest välja astudes oli kottpime. Jalutasime sinna suunas kus oli natuke valgust, aga kuna üksi oli ikkagi väga kõhe (vähemalt minul), siis otsustasime minna hotelli tagasi ja oodata Badi saabumist. Võttis aega mis ta võttis, aga kohale ta jõudis :) Jalutasime ringi kõige uskumatutes kohtades, erinevates pimedates urgastes ja hoovides, kõrvaltänavates ja india linnaosas... Oma jalutuskäigul põrkasime kokku Ali-ga, ühe murjamiga meie paadimeeskonnast, kes koos oma sõpradega linnapeal hulkus. Kutsusime teda meiega ühinema ja seda ta ka tegi. Võtsime ranna äärsest baarist joogid ning istusime maha ja lobisesime niisama ja nautisime oma viimast õhtut Zanzibaril. Mõnus ja soe.. ei kipu kohe üldse minema siit. Kui peas keerles juba mõte, et võiks voodisse ära pugeda, sest väsimus hakkas ligi hiilima, ilmus välja Barak. Seega istusime veel mõnda aega ja lobisesime. Badi vaeseke juba pooleldi magas seal pingi peal ning kui Ali teatas, et ta hakkab koju ära minema, siis tõusime ka meie, et õhtu lõppenuks lugeda ja tuttu ära minna. Badi ja Barak saatsid meid läbi siinsete kitsaste tänavate ohutult hotelli ukseni, kus nendega hüvasti jätsime... Kuni järgmise korrani kui Zanzibarile satume :)
Kuna meile check-in-i tehes anti joogikupongid, siis otsustasime üle vaadata oma hotelli katuseterrassi ja seal ühed kokteilid võtta. Meie üllatuseks oli kell aga nii palju, et seda juba sulgeti. Siiski oldi valmis meile jooke valmistama. Seega tellisime omale mojitod, mis siis tuppa kaasa võtsime... Natuke lobisemist ja siis tuttu... Oli erakordselt mõnus päev!
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar