Start oli nii vara, sest eesmärk oli pargi väravasse jõuda avamise ajaks (kell 6:00) ja seda põhjusel, et näha loomi sel ajal kui nad liiguvad ja jahti peavad. Igastahes olime kell 5 ilusti hakkamas ja sõit võis alata. Ca 20 min pärast peatas juht auto ja seiskas mootori - olime kohale jõudnud. Oiii, kus oleks tahtnud autojuhile piki kukalt anda, sest eile sai veel ekstra üle küsitud, et kaua sõit parki aega võtab ja vastus oli, et 1h ning seetõttu oli ka start kell 5. Me oleks võinud rahulikult vähemalt 30-45 min kauem magada, kuid pidime hoopis autos siplema ja ootama, et värav avaneks. Kusjuures juht ise magas norinal praktiliselt samast hetkest alates kui autol mootori seiskas. Lõbusaks tegi veel olukorra asjaolu, et seisime täielikus pimeduses, ükski autotuli ei põlenud ja seda keset sõiduteed. Krdi seapea selline!
Igastahes ootasime siis kannatlikult väravate avamise ära ning asusime alla kraatrisse teele. Nähtavus oli praktiliselt olematu... sõitsime pilve sees. Enne veel, kui alla kraatrisse jõudsime, ronisime ikka korralikult mäkke. Uni oli jälle kui peoga pühitud, sest hoolimata halvast nähtavusest meeldis meie juhile ikka korralikult kihutada ehk siis kerge hirm oli taaskord oma elukese pärast. Hommik oli lausa jäiselt külm, tibutagi oli lahutamatuks "riideesemeks". Aga siiski, ca 1.5h hiljem olime alla kraatrisse jõudnud ning ka udu oli kadunud. Meile avanes imeline vaade - sajad (kui mitte tuhanded) sebrad ning wildbeast-d (pühvel??) ärkamas ning oma hommikusi toimetusi tegemas. Selle vaate avanedes kadus kogu negatiivne emotsioon, mis me kallis autojuht meile varahommikul tekitada oli suutnud... Olime täiesti loomade ja looduse lummuses.
Maritiga mõlemad tõdesime, et enne ei ole väga sebradest ega teistest kabjalistest nii vaimustuses olnudki, aga no see vaade... Põhimõtteliselt oleks me võinud neile pai teha, sest nad olid meile nii lähedal. Ja no siis need pisikesed sebra beebid.. nummimeeter oli ikka täiesti põhjas :) Meeter meetri haaval lubasime autojuhil edasi sõita kuni jõudsime kraatris asuva pisikese järveni. Tundus nagu oleks see järv kaetud roosa mannavahuga, sest sellise mulje tekitas loendamatul arvul flamingosid, kes seal pesitsesid. Ja otse loomulikult kubises järve äär erinevatest kabjalistest - sebrad, wildbeast-d, piisonid, gasellid..
Suures vaimustuses meist ümbritsevast ei pannud tähelegi, et kõht tühi oleks, kuid autojuht transportis meid siiski söömiseks ette nähtud kohta ning ulatas meile karbid hommikusöögiga. Potsatasime siis rõõmsalt väikese tiigi kaldale ja samal ajal kui einestasime, jälgisime kuidas jõehobud vees mulistavad ning üritasime värvilisi linde fotodele jäädvustada. Kui punu oli täis, siis veel kiire kohvi ja võis taas kaameraga loomade jahile minna :)
Nägime eemalt juba pikka autode kolonni, kust kõigil peanupud väljas ja muudkui pildistavad. Autojuht oli juba raadio teel teada saanud, et seal on ninasarvikud, seega suundusime ka siis neid vaatama. Tõdesime, et vist on jah ninasarvikud, aga nood olid nii kaugel, et meie fotokate zoom jäi liiga väikeseks ning samuti ei olnud meil kaasas olev binokkel piisavalt võimas. Ehk siis eeldame, et need kauguses paistvad hallid täpid olid ninasarvikud :p Kuna meil piisav varustus puudus, siis me neid halle täppe väga kaua ei viitsind vaadata ja asusime taas liikvele. Taas paistis eemal autode rivi ja meiegi võtsime sama suuna. Vaatepilt, mis avanes, oli võimas. Umbes 15-20 meetri kaugusel meist olid 7 lõvi oma einet nautimas, kelleks oli hiiglaslik piison. Andsime fotokatele valu ja jälgisime seda "mängu" ikka päris kaua, sest see oli lihtsalt liiga ebareaalne. Uskumatu!
Lõpuks otsustasime siiski edasi liikuda. Kaugel keset põldu liigub üks täpike meie suunas. Võtan binokli ja tuvastan, et tegu on vaikselt lonkiva hüääniga. Kuna tema liikumistrajektoor on otse meie suunas, siis jääme ootele ning peagi longibki ta meie auto kõrvalt edasi - otse lõvide söömaaja suunas (eks ta plaanib sealt midagi endale saada kui lõvid lõpetanud on). Hüääne nägime me kokku 4, kõik kuidagi nukralt üksi lonkimas.
Sõitsime veel kraatris ringi, kuid täpilised kaslased jäid meil siiski sel korral nägemata. Aga sellist hetke, kus ühtegi looma silmapiiril pole, seal kraatris ei tekkinud. Super äge! Kuigi seal oleks võinud kasvõi terve päeva edasi-tagasi risti-põiki sõita võtsime lõuna paiku suuna Arusha poole, et enne pimedat ikka koju jõuda. Teel tegime veel paar peatust, et lõunat süüa ning suveniire vaadata ja saame rõõmuga tõdeda, et paar kingitust on nüüd juba reisikotis olemas :)
Koju jõudes saime teada, et vahepeal on turiste juurde saabunud. Kohtusime nendega õhtusöögilauas. Tegemist oli 5 saklasega, kes olid saabunud just Keeniast, kuna sealsete valimiste tõttu on olukord riigis hetkel pingeline. Igastahes oli tegemist toreda seltskonnaga ning juttu jätkus kauemaks.
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar