Kui kõhud täis pugitud, oli aeg asuda teele Tarangire rahvuspargi poole. Linnas tegime taas väikese peatuse, et peale korjata meie lõunasöögikarbid, mis sel korral olid juba ootamas, seega sõit võis alata. Ei saanud just väga palju sõita kui keerasime sisse mingisse hoovi, sest juht tahtis rehvid ära vahetada, sest eilne teelt välja sõit olevat tema sõnul kuidagi moodi seotud rehvidega (kahjuks me seda juttu ei usu).
Planeeritud 15min paus venis aga tunniseks ning tundus, et meie autojuht põdes seda ja üritas kaotatud aega kihutades tagasi võita. Kui nüüd aus olla, siis tema autos me ennast väga turvaliselt ei tunne, sest tema juhtimisoskused annavad meie arvates ikka väga tugevalt soovida. Oleks siis, et ta ainult kihutab, aga ta ei püsi ju korralikult teelgi - pidevalt on üks külg pooleldi kraavis. Lisaks on tal kohutav komme meeletult signaali kasutada ja mitte siis selline kiire märguanne, vaid ikka pikalt pikalt... Mõtlesime Maritiga, et peaks signaali öösel kuidagi tuksi keerama, sest see tuututamine on juba suht väljakannatamatuks muutunud. Ja kui nüüd veel päris aus olla, siis tegelikult käib ta ise ka meile veits närvidele... Pidevalt nimetab ta liikluses teisi lollideks ja närvitseb roolis, kuigi keegi pole midagi valesti teinud. Mootorratturid on ta arvates kriminaalid, kes tuleks tänavatelt eemaldada. Siinkohal tuleb aga märkida, et ratturid sõidavad siin enamjaolt ikka piinlikult viisakalt. Ta üritab meiega juttu teha, aga kahjuks ei suuda ta meile sellist infot edastada, mid meil vaja oleks või mis meid huvitaks (ausõna ei taha ja ei jaksa puhuksel olles kuulata kus, kuidas ja kui palju inimesi jälle surma sai ja igat uudist ikka rohkem kui korra või paar päevas, et ikka mällu sööbiks) :( Ehk siis olgem ausad, iga päevaga tunneme Salimist ja Yahayast rohkem puudust, sest nad olid meil ikka tõsised kullatükid :)
Kõigist sekeldustest hoolimata jõudsime lõpuks õnnelikult Tarangire rahvusparki. Parkla pargi värava ees kubises turistidest ning safari sõidukeid oli ikka väga palju. Aga noh, sellest hoiatasid Salim ja Yahaya meid juba ette, et põhja pool olevates parkides on turiste ja safari autosid väga palju.
Parklas kohtusime koheselt velvet monky -dega, kes seal rõõmsalt ringi jooksid ja otsisid valveta jäetud toitu, mida ära varastada. Kui dokumendid korda aetud, siis võis game drive alata. Loomade otsimiseks erilist vaeva nägema ei pidanud, sest kui kuskil paistis seisev auto, siis sõideti kihutades kohe sinna. Kusjuures kiirused mida seal pargis arendati olid lihtsalt hullumeelsed, arvestades et me kõõlusime jalgupidi tagumisel pingil ja pool keha katuseluugist väljas. Taas tekkis hirm oma elukese pärast. Siinkohal peab muidugi tõdema, et kihutasid kõik - pidevalt olid suu ja silmad tolmu täis ning tekkis tunne, et oleme rahvarallile sattunud.
Erinevus lõuna pool olevate parkidega on veel see, et siin on lõunatamise jaoks ette nähtud konkreetsed kohad, mis meile loomulikult meelt mööda ei olnud, sest palju ägedam oli ju suvalises kohas auto kinni peatada ja autokapotilt oma einet süüa. Lõunatamise paiga parkla oli ka puupüsti täis ning vaba lauda me endale ei leidnudki, seega võtsime oma karbikesed kaasa ja potsatasime kividele. Vaate üle kurta ei saanud - jões mulistavad elevandid ning seal samas söömisplatsil ringi hüppavad velvet monkey-d, kes siis toitu üritasid näpata, mis neil ka päris edukalt õnnestus (mitte küll minu ega Mariti käest).
Aga loomi siiski nägime ja ellu jäime ka! Uue liigina lisandus velvet monkey ja lähedalt õnnestus näha jaanalinde. Lisaks õnnestus näha nelja lõvi, kes ühe puu all ennast päikese eest varjasid. Samuti näitasid meile ennast ka juba me vanad sõbrad - sebrad, kaelkirjakud, elevandid, impalad, piisonid ja metssead. Pargist lahkudes kohtusime veelkord velvet monkey-dega, kes parajasti tegelesid üksteiselt igasugu satikate otsimisega.
Edasi ootas ca 1.5h-ne sõit Karatusse, et seal ööbida ja siis homme varahommikul Ngorongoro kraatisse loomi vaatlema asuda. Ööbisime sellises hotellis nagu Karatu Crater Rim View Inn, mis on väga armas ja hubane ja üleüldse näeb maja väga lahe välja. Kuna jõudsime siia hilja, siis seda, kas kuskilt avaneb ka mõni kena vaade, kommenteerida ei oska. Personal on aga väga sõbralik ning õhtusöök oli ka aafrikapäraselt väga maitsev. Kes siia kanti satub, siis selles hotellis võib julgelt ööbida :)
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar