Teel lennujaama tegime veel pisikese peatuse internetikohvikus, et taaskord uuendada blogi. Lennujaama jõudes polnud veel check-in avatud, seega lõime niisama aega surnuks. Lõpuks piletid käes ning ka turvakontroll läbitud ja tuligi kutse Zanzibari lennule. Järgnesime noormehele kenas hanerivis lennukini, kus mul oli au esimesena pardale astuda ja otseloomulikult valisin endale koha piloodi selja taha :)
Sel korral oli õhkutõus kuidagi eriliselt pumpy, nii et mul tekkis hingamisega isegi veidi raskusi, kuid peale 1,5h lendu maandusime õnnelikult Zanzibaril. Kuigi maandumisel sõitsime läbi vihmapilve, võttis meid lennujaamas vastu päike ning korralik troopiline kuum ja niiske õhk. Registreerisime ennast jälle kuskile raamatusse, võtsime oma pagasi ning vaatasime kust me oma auto üles leiaks. Õnneks ei tulnud väga otsida, sest nii kui välja astusime nägime ühte musta murjamit, kes hoidis Mariti nimega silti üleval. Seega järgnesime talle ja seal ta oligi, meie suksu järgnevaks nädalaks - pisike punane Suzuki.
Murjam palus näha meie juhilube. Otsisime siis need välja, mille peale teatati, et need pole rahvusvahelised ja me vajame veel eriluba. Sõitsime siis mingisse nn valitsuse officisse, kus pidavat asja korda saama ajada. Kohale jõudes küsis murjam enda kätte me load ning mõlemilt 10 000 kohalikku raha, mis siis on selle eriloa hind. Väikese kõhklusega andsin siiski oma juhiloa ning raha. Kujutasin juba elavalt ette, kuidas koju minnes saan hakata uuesti liikluseksamit tegema, sest oma juhiluba ma enam ühes tükis ei näe :( Õnneks olid sel korral mu kahtlused ilmaasjata, sest ca 10 min pärast oli murjam tagasi koos meie lubade ja erilubadega. Ta aitas meil veel tankida ning siis oli aeg maksta renditasu ja saingi rooli istuda. Taaskord vasakpoolne liiklus, ehk siis suunatule asemel panin taas kojamehed tööle :D
Marit oli mul kaardilugeja (kaart oli selline kus ainult suuremad teed ja kohad peal), ja kinnitas vahelduva eduga, et oleme õigel teel :) Mingi hetk sai aga tee otsa ja sõitsime mingit peaaegu olematut teed pidi. Tõdesime mõlemad, et see küll õige tee ei saa olla, aga sõitsime siiski edasi. Lõpuks ikka keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi ja nii leidsime ka õige tee otsa üles, mis oli ennast enne ühe tankla taga peitnud. Ja varsti jõudsime ka oma hotelli (Uroa Bay Beach Resort). Wow! See on ikka korralik luksus! :) Ajasime paberimajanduse korda, lõpetasime tervitusjoogid ning läksime oma valdustega tutvuma.
Meie tuba asub väikese maja teisel korrusel ning sel on mõnusalt suur rõdu, kus siis kas hommikukohvi või õhtust veini nautida. Kogu valdusel on 3 basseini ning lisaks valge imepeenikese liivaga rand india ookeani kaldal, kus on piisaval arvul varjualuseid ning lamamistoole. Lisaks on siin olemas ka spa, kus hinnad grammi võrra odavamad kui Eestis ja 2 baari, kust tellisime koheselt endale ka värsked kokteilid.
Kui joogid lõpetatud, siis otsustasime natuke saare peal ringi vaadata ja viisime oma punase suksu jalutama. Sõitsime nii ühele kui teisele poole, kui tundus et kohalikud tõbasid juba päeva otsi kokku, ehk siis kuskil midagi väga ei toimunud ja ka ühtegi puuviljaletti tee ääres polnud, seega pöördusime hotelli tagasi, et ennast puhtaks kasida ja siis õhtusöögile minna.
Õhtusöögi lauas kogesime taas hiiglaslikke portsjoneid, kuid tundub, et ma olen siin nendega juba ära harjunud ja seega said taldrikud ilusti tühjaks söödud. Pokaal veini kõrvale ja mida veel tahta.... See siin ongi paradiis! :)
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar