Kuna me auto olime rentinud, siis otsustasime täna saarega tutvuma minna ja esimeseks sihtkohaks valisime Jozani Forest-i, et minna vataama red colobus monkey-sid. Taaskord istusin mina rooli ning Marit sai kaardilugeja rolli. Selle viimase rolliga on ainult see jama, et seda on maru raske teha kui kuskil ei ole külade nimesid ega teeviitu.
Ei olnud veel väga kaua sõitnud, kui ees olev politsei mu kinni peatas. Omast arust ei olnud ma midagi valesti teinud, aga kuna siinsetest kiiruspiirangutest pole mul õrna aimugi ning üthegi märki kuskil ei eksisteeri, siis noh... You never know. Peatasin ilusti kinni ja samal ajal kui Marit politseiga juttu rääkis urgitsesin ma oma load kotist ning ulatasin selle koos oma eriloaga politseile. Too uuris mu dokumente igast küljest ja ulatas need lõpuks mulle tagasi ja soovis ohutut sõitu :) Jeei, ma polegi kriminaal :)
Mõne aja pärast leidsime ka mõne küla nime ja saime kinnitust, et oleme õigel teel. Avastasime oma kaardilt, et meie trajektoorile jäävad ka ühed varemed, seega otsustasime sinna sisse põigata. Tegemist oli Khole varemetega Bungi külas, millest õhkus islamipärasust. Katsusin ust ja minu üllatuseks oli see lahti, seega uudistasime varemeid ka seest poolt. Pikemalt rimgi vaadates selgus, et sisse oleks saanud ka aknast, mida ma siis kasutasin väljumiseks.
Kui varemete juurest tagasi suurele teele pöörasime, peatas mind taas politsei kinni. Taaskord sama protseduur ja lubati ohutut sõite soovides edasi liikuda. Otsustasin, et lube pole mõtet vist üldse kotti ära panna, sest kuidagi tihti on vaja neid ette näidata.
Lõpuks jõudisme oma sihtkohta - Jozani-Chwaka Bay National Park-i. Tegu on Zanzibari saarel suurima pargiga, tervelt 50 ruutkilomeetrit suur. Pargis on kolm võimalikku huviobjekti: red colobus monkey; forest and mangro trees in swamp. Kuna meil kiiret polnud, siis otsustasime tutvuda kõigi kolmega. Alustasime ahvidest. Oi, neid oli ikka päris palju - pargis neid kokku rohkem kui 2000 (arv kasvab vaikselt) ning ühes peres on neid 30-50.
Kui ahvidest isu täis vaadatud ja taaskord mustmiljon pilti klõpsutatud, siis suundusime metsaradadele. Tegemist oli punase mahagoni puude metsaga, mille aluskatteks olid sõnajalad. Kusjuures vihmaperioodi ajal ei ole seal võimalik jalutada, sest mets on ca kuu aega üleujutatud.
Viimasena jäi meil siis vaatamiseks soo, sealsete mangro puudega (eesti keelset nime ei tea veel). Kokku on saarel 9 eri liiki mangroid, kuid antud soos olid esindatud vaid 3.
Kui antud pargi vaatamisväärsused said vaadatud, otsustasime saare lõunapoolsele otsale tiiru peale teha. Saare tipus tegime veel väikese peatuse ja pistsime varbad korraks jälle ookeani (no ei suuda eemale lihtsalt hoida) ja sõitsime edasi. Kui olime tiiru peale teinud ja tasskord Jozani pargi väravatest mööda sõitnud, siis tegime veel ühe peatuse, et vaadata üle kohalik liblikakasvatus (Zanzibar Butterfly Centre). Meile näidati liblika arengutsüklit - liblika munad, erinevad röövikud, erinevad kookonid ning siis juba see hetk kui liblikas oma kookonist välja tuleb ja tiibu kuivatab, et siis vabadusse lennata. Peab mainima, et nähtu oli põnevam kui algul osata lootsin.
Kui liblikad ka üle vaadatud, siis asusime kodu poole teele. Teel proovisime teha veel ühe kõrvale põike, et vaadata veel ühtesid varemeid, kuid kuna meil normaalset kaarti pole, siis neid varemeid me üles ei leidnud. Koduteel pidas meid taaskord politsei kinni, aga mina polnud ikka midagi valesti teinud. Samuti taipas politseionu, et ta oli meid täna korra juba peatanud, seega domumente ta enam näha ei tahtnud ja saime kiirelt edasi sõita.
Hotelli jõudes võsime suuna koheselt basseini äärde ja lasime päikesel ennast paitada. Lisaks tellisime endale ka meie siinse tavapärase lõuna - puuviljakokteili, mis endiselt maitseb ülihästi. Kuna olemine oli lihtsalt nii hea, siis bassu äärest saime tulema alles veidi peale 6-t. Enne kui tuppa pessu läksime, broneerisime endale homseks tegevuse - blue safari :)
Õhtusöögile jõudsime täna meie kohta üllatavalt hilja, ehk alles veerand 9. Restorani sisse astudes tervitas Ema mind rõõmsalt ja millegipärast teadsid kõik, et me oleme toast 32... Huvitav, millega me hakkama olime saanud... Igastahes õhtusöök oli taaskord väga maitsev, vähemalt minul. Marit vaidleb vist siinkohal täna vastu, sest tema caesari salatile unustati kaste lisada. Aga see meid ei morjenda, elu on ikka lill :p
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar