Leidsime otsitud spa üles, kuid sealsed hinnad meile ei meeldinud (ca 2x kallimad kui spa-s, mida meie hotell vahendas). Suundusime hotelli tagasi... Tänavatel oli vesi juba korralikult kerkinud ulatudes pahkluuni ning oli tunne, nagu jalutaks kuskil mägijões (vesi vulises tohutu kiirusega). Hotelli jõudes suundusin esimese asjana jalgu pesema, sest ma ei taha teada mille kõige sees me oma jalgu seal tänavatel leotasime....
Vedelesimegi hotellis kuni tuli check-out-i kellaaeg kätte. Vihma ikka kallas ... Jätsime oma kotid hotelli ja küsisime retseptsioonist juhised selle spa juurde mida nemad vahendavad.. Üritasime oma õnne proovida, et kas neil on vabu aegu, sest ega vihmaga kuskil ringi jalutada nagunii ei taha...
Kuigi alguses panime veidi vales suunas ajama, leidsime siiski õige koha üles. Spa, kuhu me sisse astusime, kandis nime Mrembo. Kahte pediküüri aega neil korraga pakkuda ei olnud, kuid järjestikku sai. Kuna meil kiiret kuskile ei olnud, siis see meile sobis ja et mitte niisama istuda, siis sel ajal kui Mariti varbaid tuuniti otsustasin mina minna ja Coconut Body Treatment-i nautida.
Minu massööriks oli pime naisterahvas, kes juhatas mind massaazi tuppa ja andis mulle kaks riietuseset - rätiku, mille pidin endale algul ümber panema ja siis pisikese riidetüki, mis oli minu jaoks arusaamatu asi. Kui tagasi tuli, siis palusin selgitust ja selgus saabus - sellest riidetükist tuli endale teha aluspüksid :D Sain sellga muideks ilusti hakkama :) Peale seda traditsiooni kohane jalgade pesu ja massaaz võis alata. Kusjuures õli sain ma enne ise valida .. ja minu valituks sel korral ülimalt hea kaneeli aroomiga õli... Mmmmmmmm
Kui tavaliselt kehahoolitsus koorimist sisaldab, siis üldjuhul tehakse see alguses. Siin aga on teisiti. Kõigepealt massaaz, ülimalt mõnus... Läbi sai muditud kõik.. Lisaks ka näo-ning peamassaaz. Kui sellega oli ühelpool, siis toodi välja värske kookos, millest oli tehtud õrn koorija ja millega mind siis kokku mökerdati.. Siis jäeti mind mõneks ajaks rätiku alla puhkama, et kookos imenduda saaks.. Samal ajal puhus aknast mõnus tuuleke... Nii hea! Ja oligi aeg kookos maha loputada ning vaadata, kas Mariti varvastega on lõpetatud, et saaksin oma varbad letti lüüa.
Kui eesruumi jõudsin, kus siis pediküüri tehti, leidsin eest Mariti suu kõrvuni peas ja endaga nii rahul kui olla annab. Tema varbad olid nüüd taas viisaka välimuse saanud ja kord oli minu käes. Samal ajal kui minuga juba tegeleti rääkis Marit kuda ta põhimõtteliselt niutsus mõnust kui talle jalamassaazi tehti. Tõesti, peab tõdema, et Uroas tehtud ja tänase pediküüri vahel on suur suur vahe. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult pole nii head ja korralikku pediküüri veel kuskil kogenud! Ehk siis kes Zanzibarile ja Stone Town-i satub, minge ja viige oma varbad letti!
Lisaks pakuti meile lihtsalt imelist teed. Ütlesin ka Maritile, et kui mul selline tee iga päev valikus oleks, siis võiksin kohvist loobuda, sest see oli lihtsalt jumalik! Uurisin ka koheselt, et kas seda saab kuskilt kaasa osta, aga nad segavad seda kohapeal ise kokku (kardemon, kaneel, pipar, sidrunhein ja midagi oli veel, aga ei meenu) ja seega ei saa :(
Selleks ajaks kui me valmis saime oli ka vihm järgi jäänud ning tänavad kuivemaks muutunud :) Meie praamini oli veel ca 1,5h aega seega otsustasime natuke shopata. Oma tee meie kotti leidis nii mõnigi suveniir ning planeerimata ostuna ka üks armas kleidike, mis juhuslikult silma hakkas. Ootamatult oli aga aeg nii kaugele jõudnud, et pidime oma seljakottidele järgi minema ja sadamasse suunduma. Sadamas ootas meid ees ootamatu bürokraatia, aga kõik läks sujuvalt ja laevale jõudsime. Praam oli iseenesest päris viisakas, aga kuratlikult külma õhku puhuti selga. Ei tea, kas siin mujal ongi nii jahe (lausa külm) olnud?
- Posted using BlogPress from my iPad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar