Eelmisel korral aafrikas olles sai juba selgeks õpitud, et ärgata tuleb varakult, seega 7:30 tuli voodist välja ronida ja asjad kokku pakkida. Seejärel hommikusöök (see on lihtsalt ebareaalne milline valik oli värskeid puuvilju) ning siis lennujaama.
Tegelikult ei lennanud me täna kuskile. Lennujaam oli lihtsalt kogunemiskohaks, kus meid kokku korjati, et Entabeni Game Reserve-i transportida. Entabeni on nimelt koht, kus saab toimuma Big Five Marathon. Meie bussi sattusid veel mu saatusekaaslased Austraaliast, Inglismaalt, USAst ning Tšehhist. Peale 4h bussisõitu jõudsimegi kohale. Sel korral sai meie peatumispaigaks Ravineside Lodge, mis on meie kodu järgmiseks 5ks ööks. Koht on ulmeliselt ilus. Meie bungalo asub mäe seinal keset metsikut loodust ning seetõttu pole meil omapead lubatud ringi liikuda. Isegi peamajja, kuhu on 200m, peame liikuma autos koos.
Peale check-in-i oli aeg lõunasöögiks, mis toimus vabas õhus... Mmmmmõnus :) Kui kõht täis, siis oli aeg minna oma esimesele Game Drive-le. Polnudki vaja hoovist väga kaugele sõita kui juba kohtasime ninasarvikute perekonda. Oh seda rõõmu ja vasikavaimustust - olid ju ninasarvikud need, keda meil eelmisel aastal Tansaanias ei õnnestunud näha ja siin siis kohe kõige esimesena ja nii lähedal. Seal samuses jalutas ringi ka kaelkirjakute pere ning impalate kari. Pildistamise materjali ühesõnaga jagus ;)
Edasi algas tee "lõvide platoole", mis asub mõnisada meetrit madalamal ja mis on koduks selle pargi lõvidele. Teekond sinna kulges mööda sama rada, mis on meie maratoni trass. Algul oli naljakas, siis hakkas hirmus ja lõpuks läks süda pahaks - see ei ole normaalne. Kõige paremini saab seda vist võrrelda seinast alla ja üles "jooksmisega". Mõlemal suunal 5km ja seda mõnusas liiva taolises olluses. Mõne lõigu läbimiseks on vist lausa nelivedu vaja :D Ühesõnaga palju õnne mulle laupäevaks ja kui ma selle maratoni finishijoone ületan, siis olen ma vähemalt enda silmis küll kangelane :D
Lõvisid meil näha sel korral ei õnnestunud, kuid see eest nägime gepardit aga väga väga kaugelt. Samuti kohtasime veel ühte ninasarvikute perekonda, kellest veel mustmiljon fotot klõpsisime. Platool oli ka terve hulk sarvilisi - nii wildbeaste, gnuusid kui ka antiloope ja impalasid. Niimoodi loomi imetledes ei saanud arugi, et päike hakkas loojuma. Giid otsis selle peale meile kõigile tekid, sest erinevalt meist oli ta teadlik kui külmaks läheb peale päikeseloojangut. Ja tõesti, peagi oli väljas kottpime ning õhk oli jäine ja tuul lõikas. Üleval pool oli aga õnneks tsipa soem ja vägagi meeldiv oli asjaolu, et saabudes pakuti uksel kohe sooja jooki, et külm eemale peletada.
Natuke ootamist kaminaruumis ja juba palutigi õhtusöögile. Sel ajal kui meie toitu nautisime tutvustas reisijuht meile homset päevakava ja andis üldinfot siinsete võimaluste kohta, mille peale ma kiirelt massaazi aega broneerima läksin, sest see kulub peale sellist maratoni kindlasti ära.
Kui asjaajamised olidntehtud ja ka kohvi oli joodud, siis oli aeg oma bungalosse liikuda. See kahjuks nii ladusalt ei läinud, sest suutsin koperdada ühe kardina otsa, mistõttu täispikkuses ninali kivipõrandale lendasin. Põhilise löögi sai küünarnukk, kuid ka põlv sai korraliku matsu. Nii kuradima valus oli, et lausa pisara kiskus silmist välja. Kogusin ennast mõne sekundi ja siis suutsin ennast püsti ajada, aga vajusin esimesele diivanile, sest pilt kergelt virvendas. Appi tõtanud kohalik oleks peaaegu samasuguse lennu teinud täpselt samal põhjusel, kuid tal õnnestus siiski püsti jääda. Nüüd jääb mul vaid loota, et käsi on hommikuks kõigest sinine, aga mitte paistes. Sama lootus käib ka põlve kohta. Pole hullu. Mis ei tapa, teeb tugevaks!
2 kommentaari:
Väga huvitav blogi :)
Aitäh :)
Postita kommentaar