Päev enne maratoni - rajaga tutvumise päev. Äratus taaskord varakult, sest 7:50 pidime juba uksest väljas olema, et meid peale korjataks ja hommikusöögile transporditaks. Voodist välja saamine ei olnudki väga keeruline, sest tahtsin kiirelt järele uurida, kas öösel oli veel mõni putukas otsustanud mu teki alla ronida või mitte. Nimelt oli eile õhtul terve trobikond minu jaoks tundmatuid putukaid nii mu padjal, linade vahel kui ka niisama öökapil. Õnneks oli pudel Raid-i kapis, seega võtsin selle kiirelt kasutusse ja tegelesin mingi osa õhtust putukate tapmisega.
Ka riidesse panek käis kibekiirelt, sest tuba oli lihtsalt nii maru külm. Jumal tänatud, et madratsid elektrilise küttega on, sest vastasel juhul ei oleks siin just väga võimalik magada. Ühtlasi olin ka õnnelik, et tänu mäkke ronimise plaanile on mul kaasas mu mäesuusa riided. Seega otsisin koti põhjast suusajope välja ning elu oli taas lill.
Uksest välja saime täpselt siis kui meie transport minema sõitis. Oh well, olime jah juba 3min hiljaks jäänud. Polnud hullu, eks keegi ikka tuleb ja meid peale korjab ja nii oligi :) Hommikusöögil kohtasime tervet hulka uusi nägusid, kelledest päris suur kamp oli Kanadast. Üks paarike oli mõni nädal tagasi just Kilimanjarol käinud, seega jutuainet jätkus kauemaks. Üldine meeleolu oli suhteliselt ärev, sest enamik oli eile seda "toredat" rajalõiku näinud ning ootasime põnevusega, kuda ülejäänud rada välja näeb.
Peaegi transporditi meid Lakeside Lodge-i, mis on ühtlasi ka homne võistluskeskus - nii start kui finish on seal. Kiire safety breefing. Saime teada, et kui juhtume mõne loomaga tõtt vaatama või juhtub mõni lihtsalt tsipa liiga lähedal olema, siis tuleb seista paigal. Liikumatult. Kindlasti mitte joosta, sest joostes muutume me looma jaoks toiduks ... Vaikselt loodan, et homme ma ühtegi looma lähivaates ei näe :D
Aeg teele asuda, et kogu homne teekond läbi sõita ja aru saada, millesse me ennast mässinud oleme. Esimene km on alla mäge, aga see ei lohuta väga. Tee on liivane ja kivine ning vesi on sisse vedanud suured kraavid. Ühesõnaga, lisaks sellele, et jälgida ümbritsevaid põõsaid, tuleb veel hoolikalt vaadata kuhu oma jala paned, sest jala välja väänamise oht on küll igal sammul. 1km märk ja hakkab pihta see ronimine. Kord laugem, kord järsem, aga ikka ülesmäge ning liivasel ja ebatasasel teel. Km postid muudkui möödusid, aga ronimine ei paistnudki lõppevat. Lõpuks saabus 10km silt, mis tähistas ühtlasi ka seda, et olime tippu jõudnud ja aeg ots ringi keerata ja sama teedpidi alla tagasi tulla. Ja kui siinkohal võiks mõelda, et mõnus, saab allamäge joosta, siis see tee ei klassifitseeru just väga joostava tee alla. 14km peal jõuame oma "lemmik" lõiguni, ehk siis järsult mäest alla. Ma juba kujutan ette, mida mu jalad teevad kui ma sealt lõpuks alla jõuan.
19km post tähistab ühtlasi ka hetke, mil oled seinast alla jõudnud ja hakkab lauge osa. Oh, lõpuks saab joosta - või siis mitte, sest rajakate muutub paksuks ja pehmeks liivaks. 22km - lõpuks normaalne tee! Juhuu, siin saab homme joosta! Kahjuks seda rõõmu ei jätku kauaks, sest rada muutub tagasi pehmeks liivaks veel enne kui 23km post kätte jõuab. Vahepeal hõikab giid vahele, et siin on teil homme suur tõenäosus kohata elevante, lõvisid ja/või jõehobusid. Ei, palun ei. Mitte homme. Lepime kokku, et homme on kõik loomad maratoni rajast väga väga kaugel!
24km peal muutus rada jälle enam-vähem normaalseks - peaaegu lauge ning pole paksu liiva. Jällegi ei kesta see lõbu kauaks, sest hakkab pihta ronimine üles "seinast". No tõesti, see ei ole joostav tõus. Kui keegi väidab, et on, siis ma tahan oma silmaga näha, kuda keegi sealt üles jookseb. Kõik need 5km, olles enne läbinud 24,5! Mina liigun sealt homme üles vist kohati neljakäpukil, sest mul on tunne, et kahel jalal olles kukun ma pikali.
30km - suhteliselt sile tee ja alla mäge. See on sellel rajal vist esimene koht, kus jooksu saab nautida. Samas ei ole ma kindel, et ma sel hetkel olen veel võimeline jooksu naudinguks kutsuma. See rõõm kestab ca 1,5 km, mil hakkab jälle pihta korralik kuumastik, õnneks siiski mõnda aega veel veidi allamäge. 36km saab ka see vähene rõõm allamäge liikumisest otsa ning tuleb taas hakata ronima mõnusa tõusunurga all. Armu ei anta ka lõpus. Ca 3km enne lõppu vaatame silmitsi järjekordse toreda tõusuga, mis pigem meenutab treppi. Halastust antakse meile 1km enne lõppu, kus rada võtab taas suuna alla mäge ja rajakate suhteliselt sile ja kõva. Ja olemegi finishis. Autoga kulus selle raja läbimiseks ei rohkem ega vähem kui 3h!!!
Lõunasöögi lauda liikudes valitses jooksjate hulgas veel suurem ärevus ja oma lohutuseks kuulsin, et ma ei ole ainuke murelik - tundub, et kõik on kerges shokis, sest olid raja raskust algselt "veidi" alahinnanud. Nüüd ei jää aga muud üle kui kõht täis pugida ja homseks võimalikult palju energiat koguda.
Muidugi sel ajal kui ma kerget siestat pidasin, siis otsustasid ahvipärdikud meie bungalo katusele mängima tulla, ehk siis korralik madistamine käis. Lisaks madistasid ukse ees ka hyraxid (ikka veel ei tea nende eesti keelset nime) ehk siis magamisest ei tulnud midagi välja. Ju siis polnudki vaja. Varsti õhtusöök ja siis tuttu, sest homme hakkab "nalja" saama.
--------------------------
Ausõna, ma ei tea mida ma rohkem kardan - kas neid loomi, kes mind põõsast igal ajahetkel rünnata võivad, või siis seda rada ennast. Igastahes hirmus on! Kui hommikul oli mul veel plaan pärastlõunal üks kerge jooks teha, siis peale raja inspektsiooni olen ma nii väsinud, et otsustasin kogu energia homseks hoida, sest ilmselgelt läheb mul seda seal vaja. Ma ei tea, mis valemiga ma selle raja läbi "jooksen", aga kui ma finishisse elusalt ja tervelt kontrollaja (7h) piires jõuan, siis olen ikka tegija küll (vähemalt enda arvates :D).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar