Eilne päev oli raske ja ilmselgelt olin ma maratonirajale jätnud maximumi, mis tähendas, et öösel ma magada ei saanud. Ma ei kujuta ette mitu korda ma ennast öö jooksul ümber pöörasin, aga tekki pidin põrandalt otsima ikka rohkem kui korra. Olgugi, et võimalus oli magada kuni poole 9-ni, siis täpselt kell 3:00 olid mul silmad pärani lahti ja mõtlesin, et mida nüüd peale hakata.
Lõpuks saabus hommik ning aeg oli voodist välja ronida ning hommikusöögile minna. Seda hetke olin juba mitu tundi oodanud, sest selline nälg oli, nagu poleks mitu päeva süüa antud. Kui kõht oli täis pugitud, siis oli kaks varianti: 1) minna jooksma/jalutama suurele teele, või 2) nautida elu oma camp'i alal. Ilmselgelt polnud just väga raske valik, seega vedasime lamamistoolid päikese kätte ja lasime päikesel endale pai teha.
Kell polnud veel 11ki saanud, kui meie austraallasest sõber teatas, et "it's beer a clock" ning oli natukese aja pärast õlledega tagasi. Ei teagi kuidas seda nüüd öelda, aga esimest korda elus ma nüüd vist isegi nautisin õlle joomist. See lihtsalt kuidagi sobis sellesse hetke ;) Peab tunnistama, et mitte midagi tegemine on suht väsitav ja kulutab palju energiat, sest lõunasöögi ajaks oli taas korralik nälg tekkinud. Taaskord sai kõht korralikult täis pugitud ja peale seda jälle vaba aeg. Mmmmõnus! :)
15:30 oli aeg järjekordseks game drive'ks. Taaskord olid ninasarvikud suhteliselt me hoovile tulnud, seega saime neid jällegi väga lähedalt uudistada. Mariska (meie ranger) jutustas meile igasugu huvitavaid lugusid neist ja rääkis erinevustest musta ja valge ninasarviku vahel. Lõbus ja ühtlasi ka hariv! :) Kui ninasarvikute imetlemisest korraks isu täis sai, liikusime edasi, et ehk õnnestub ka elevante kohata. Õnne meil oli, sest vantsid peitsid ennast kohe seal samas lähedal. On alles võimsad loomad! Üks neist aga otsustas meid lähemalt vaatama tulla, nii et meil kõigil oli tunne, et ta pistab oma londi autosse ja annab kellelegi musi... Kui aus olla, siis mul oli päris kõhe tunne, aga samas paanikat ei tulnud, sest oma rangerit ma usaldasin. Vants siiski meid musitada ei soovind ja möödus meist rahulikult, öeldes vaid "tere" :)
Liikusime edasi ja väidetavalt mööda sama teed kus eile jooksnud olime. No tee mis tahad, aga minu mälupildist oli see rajalõik kustunud. Arvasin isegi, et teised teevad mu üle nalja ja tegelikult me siiski ei jooksnud seal...Tagasi sõites tuli aga koht tuttav ette ja pidin tõdema, et jooksin ikka küll. Ju siis olin omadega nii sodinja vahtisin vaid jalge ette, sest rada oli seal hullem kui kuu maastik.
Rangeritel oli meile üllatus. Samas kohas kus oli maratoni raja tagasipöördepunkt peatati auto kinni ja paluti välja minna ning neile järgneda. Wow, milline vaade! Päike oli parajasti loojumas ja see maastik... Tunne oli selline nagu seisaks maailma tipus :) Ilus, ilus, ilus :) Ja siis nagu ei kuskilt ilmus välja baar - mida sa hing veel ihkad :D kui päris pimedaks läks, siis pakiti meid uuesti autodesse, et meid gala-le viia. Gala sai uue tähenduse, sest ei olnud meil ju kõrgeid kontsi, pidulikke kleite ega smokinguid. Tossud, tennised ja matkasaapad ning soojad talvejoped ja suusapüksid... See oli meie gala riietus :)
Galal osalesid kõik võistlejad ja nende toetajad kõikidest campidest ja ka kogu teenindav personal oli sinna kokku tulnud. Hoolimata meie riietusest oli õhkkond siiski pidulik. Saabudes ulatati pokaal tervitusjoogiga... "Peosaalis" valged laudlinad ning valgete katetega toolid... Tervituskõned, õhtusöök, auhinnatseremoonia... Kui see kõik läbi sai, siis mõtlesime pidu omas campis jätkata, kuid see plaan läks nässu, sest kuna kogu personal oli peo paigas, siis meie oma campis polnud kedagi ja kõik oli kinni... Samas, ehk oligi nii kõige parem, sest ma olin nii nii väsind, et praktiliselt kukkusin voodisse ja jäin magama. Puhkamine on väsitav! ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar