Meie esimene päev päris omapead. See tähendas, et võisin magada nii kaua kui tahtsin - või siis mitte. Veerand 9 küsis Marit pahural häälel, et kas ma kavatsen kunagi üles ka ärgata. No ega ma väga ei kavatsend seda veel nii pea teha, aga ajasin siiski ennast teki alt välja.
Kuna taevas oli hall, siis pikutasime peale hommikusööki veel mõnda aega hotellis. Kasutasin seda aega, et postkaarte kirjutada. Jeebus jeebus, see kirjutamine on ikka päris raske - käsi väsib ära. Päike hakkas vaikselt pilve tagant piiluma, seega oli aeg õue minna. Kuna mäed olid endiselt veel pilve sees, siis tablemountaini asemel otsustasime käia ära mandri lõunapoolseimais tipus - Hea Lootuse neemel.
Täna istusin rooli mina. Peab tunnistama, et tegelt on see valet pidi liiklus päris fun. Võtsime suuna hea lootuse neeme suunal, kuid peaegi tabas meid väike üllatus - tee oli suletud. Marit va kotkasilm oli tähele pannud, et seal samas asus veini pood. Parkisime auto ja läksime uudistama, et mis head seal pakutakse. Väljusime pudeli Amarula ning 4 pudeli veiniga :D Nüüd tuli välja mõelda, et kuda me siis Hea Lootuse neemele jõuame. Peale veidi ringi sõitmist otsustasime teetöölistelt abi paluda. Abi saime - meid suunati Simons Town-i. Kuna seal asub ka rand, kus pesitseb pinviinide koloonia, siis sai meie esimeseks eesmärgiks see rand üles leida.
GPS meid väga ranna leidmisel ei aidanud, aga teetähised olid abiks ja natukese aja pärast me Boulders beach'l olimegi. Üks pingviin, teine... oiii, neid on siin palju! Terve rand oli neid täis :) Ei pidanudki fotoaparaadiga zoomina, et kindlaks teha kas on pingviin või mitte..nii nagu Uus-Meremaal :D Nad on ikka nii kuradima armsad - nunnumeeter põhjas. Kuigi neid tegelasi võikski vaatama jääda, siis otsustasime ikkagi edasi liikuda.
Need vallatud kurvid ja imelised vaated. Ma ei saanud seda ilu küll niipalju jälgida kui Marit, sest vastasel korral oleks ma tõenäoliselt teelt välja sõitnud ja see tähendaks siinkohal kuristikku. Ei läinudki väga palju aega kui juba olimegi Hea Lootuse neeme peaväravas. Lunastasime sissepääsu ja siis tuli veel mõni km sõita enne kui päris kohale jõudsime.
Selleks, et täitsa neeme tippu minna, tuli natukene matkata. Täpsemalt 1,5km. Meil tuli see distants veidike pikem, sest otse loomulikult oli vaja meil kõik võimalikud kõrvalepõiked ka läbida, sealhulgas külastasa randa, milleks tuli läbida 253 trepiastet. Lisaks oli vaja ka igal nurgal pilte klõpsida :D Võttis aega mis ta võttis, aga neeme tippu me jõudsime.
Kuigi Marit arvas, et Cape Point'i majakani me ei jõua minna, siis mina olin teist meelt. Olin nõus kasvõi üksi kiiruga ära käima, aga lõpuks otsustas ta siiski ümber ja ühines minuga. Ei ole vist vaja mainima hakata, et vaated sealt ülevalt olid imelised... Kui sinna kanti satute, siis ikka käige majaka juures ka ära. See ei võta palju aega ;)
Tee, mis hommikul oli suletud, pidi avatama kell 15, seega otsustasime tagasi seda teed mööda minna. Taaskord palju vallatuid kurve, mägiseid teid ning imelisi vaateid. Läbisime ka turistide hulgas populaarse Chapman's Peak Drive'i. Peab mainima, et see teelõik on populaarne põhjusega.. Kiirusepiirang on päris mitu km 20km/h ja kohati tõuseb lausa 40km/h'le :D Seal sõitmine on elamus omaette ehk siis Marit sai vaateid nautida ja mina sain sõiduelamuse - kõigile midagi.
Hotelli jõudes oli väljas praktiliselt pime. Viskasime asjad tuppa ära ning läksime kohe uuesti välja, et otsida koht kus õhtust süüa. Lõuna oli meil täitsa ära ununenud, seega kõht oli ikka suhteliselt tühi. Kuna mul oli millegipärast kange pasta isu, siis valisime itaalia restorani, mil nimeks Tuscany Beach. Kuna menüüs oli ka sushi, siis läks ka Maritil nägu särama. Juba eile mõtles ta sushi tellimisele, aga otsustas tol korral lihtsalt sinikarpide kasuks. Ka seda restorani võime julgelt soovitada, sest nii toit kui ka joogid olid imemaitsvad.
C'est la vie! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar