Neli vaadet

Tants: Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik
Muusika: Anne Türnpu, Citra Krista Joonas, Edward Krimm, Jaagup Tormis
Lavastaja: Maret Mursa
EMTA lavakunstikool (NO99-s)

Tutvustus ütleb nii:
"Kuidas teha inimene teadlikuks sellest, mismoodi ta maailmale reageerib? Sellest, milline on tema kehasse ladestunud mälu?
"Neli vaadet" on neli tantsulis-muusikalist vaadet ühele loole. Lood ja nende väljendamise viis tõukuvad Alexanderi tehnika ja kinesioloogia kokkupuutest, mis teaduslik-kunstiliste meetoditega on kaevunud inimese süvakihtidesse ning leidnud sealt üles midagi, mis varem tähelepanu alt väljas oli.
See pole psühhoanalüüs. Need pole kollektiivsed arhetüübid."

Mina läksin seda lavastust vaatama teadmisest, et tegemist on tantsulis-muusikalise lavastusega ehk minu automaatne tõlgendus oli see, et tegemist on millegi ilusaga nii kõrvale kui silmale.

Mina olen aga juhm - ma ei tea eriti midagi Alexanderi tehnikast ja ma ei saanud aru ka sellest loost ega sõnumist mida taheti edastada ja ma usun, et just seepärast tundusid need 45 minu jaoks kohutavalt pikad. Ei, mulle ei meeldinud see lugu või siis pigem peaks ütlema, et mulle ei meeldinud see moodus kuda seda esitati, sest loost ma ei saanud ju aru, seega ei ole mul alust öelda, et lugu ise mulle ei meeldinud.

Mulle ei meeldinud kumbki - ei tantsuline ega ka muusikaline osa. Kui aus olla, siis vahepeal oli kõrvadel lausa valus. Jah, oleks tahtnud panna kaks kätte kõrvadele kui metallkettidega peksti või mõni väga valjuid karjeid kostavalt tõi. Aga ega kõik peagi kõigile meeldima. See on minu arvamus ja ma tean, et seal saalis viibis palju isikuid, kes arvavad et tegemist oli suurepärase etendusega.

Lisaks sellele häiris mind veel tantsijate riietus. Ma ei saa aru, miks neil pidid olema seljas mustad pintsakud, sest peale maas püherdamist nägid need kohutavad välja. Samuti ei meeldinud mulle need roosad moodustused (ma ei tea kuidas neid nimetada) ja kui pintsakud seljast heideti siis ei jäänud mitte märkamatuks tumedad higilaigud kaenla all. Oleks võinud siis värvid olla vahetuses: roosa pintsak (siis ei olek tolmu ja talgi plekid sealt välja paistnud) ja must moodustus (siis ei oleks higilaigud välja paistnud).

Ehk siis täna topelt failure - nii kohvik kui ka teater. Aga tegelikult on see isegi hea, et see etendus ei meeldinud, sest kõik eelmised sel aastal külastatud teatrietendused on olnud väga väga head :)

--------------------------------

Pirgsi arvamus/elamus samalt teatrikülastuselt:

Etendus oli tõesti väljakutse. Raske, raske viibida selles 45 min.

Põhiliselt jäi kuvand nagu meesterahvas "oma süvakihtidest reaktsioonide andmises maailmale ja kehasse ladestunud mälu avamises" naa raskemeelsem on.. vaadata meest alatasa pikali maas ahastamas..

Kuna elus, mitte etendusel, oleks taolist (emotsinaalset) väänlemist raske taluda, võtaks natist, mees, tõuse püsti. Dramaatiline ahastamine.. naised võivad, mehed ei või, sry. Mingi teema oli naise pidevalt mehest üle ronimisastumisega, võimalikult kõveralt ja võimalikult sügavamõtteliselt.. no absoluutselt miski ei jõudnud kohale.

Pärast sellist etendust on hea meel olla lihtne inimene - kui palju valu ja vaeva on olemata, kui maailmapilt ei küündi taolise valu ja vaeva tasemele.