Paar nädalat tagasi pani arst mu 4 kuuks dieedile ning andis korralduse rohkem puhata ja sporti teha. Ma ei ole aga kindel, et ta spordi all just winter xdreamil osalemist silmas pidas ...
Pühapäeva hommik, kell näitab ajaks 6:25 ning akna taga näitab termomeeter 17 külmakraadi. On aeg pakkida seljakott ning võtta suund Kääriku poole - ees on ootamas 6 tunnine seiklus Lõuna-Eesti lumiste metsade ning mägede vahel.
Esialgse plaani järgi pidin ma võistlema koos Pirgitiga, aga kuna tal õnnestus käeluu pooleks kukkuda, siis sel korral oli minu kaaslaseks mu pisike "õde" Kadri. Kuna minu füüsilisest vormist ei maksa väga rääkida ning Kadri jaoks oli see esimene seda laadi võistlus, siis eesmärk oli matkata ja vahepeal veidi sörkida ning nautida loodust.
Start tuli kuidagi ootamatult ja nagu kombeks, siis tegelik teekond sai hoopis teistsugune kui stardis planeeritud (tagantjärgi oleme oma teevalikuga väga rahul). Et sooja saada, siis esimeste punktide juurde tõttasime jooksusammul mööda suusaradu ning kui rajalt pidi kõrvale astuma, et metsast punkt kätte saada tundus lumes sumpaminegi naljakas. 2 saamu kandis lume koorik, kolmanda aga vajusid sumaki läbi ja taas põlvini lumes ja käpuli maas - väsitav, aga naljakas.
Kolmas punkt, legendiga "Künka tipp" - lõuna-eestlaste jaoks võib-olla jah küngas, aga kui meie selle "künka" jalamile jõudsime, siis kõrgus meie ees üks valge sein. Sel ajal kui meie Kadriga sealt neljakäpukil üles vaikselt rühkisime, üritasid teised võistkonnad sealt seinast alla saada. Toö hetkel tundus veider, et miks nad alla tulles niimoodi kilkavad, kuid kui ise olime üles jõudnud ja oli aeg alla poole liikuda siis käis peast läbi vaid üks mõte.. oh sa püha müristus ... . Ainuke võimalus oli kasutada oma pehmemat kehaosa ning selle peal ennast alla libistada (seda liugu ilustavad ja tuletavad valusalt meelde mõningad sinikad sellel samusel pehmel osal).
Aega oli kulunud vaid pea 2h kui väsimus tunda hakkas andma. Lumes sumpamine ei olnud enam lõbus.. iga samm, mis jälle läbi lume kooriku sai vajutud võttis vanduma ja peast käis läbi mõte, et kaardil asuval alumisel olevaid punkte küll võtma ei lähe.
Lisaülesanne - sel korral takistusrada, kus tuli ronida üle järelkäru, ületada purre, läbida lumetunnel, köietakistus, tassida puupakke ning ronida üle majaseinte. Väsitav, aga tehtav :)
Pühapäeva hommik, kell näitab ajaks 6:25 ning akna taga näitab termomeeter 17 külmakraadi. On aeg pakkida seljakott ning võtta suund Kääriku poole - ees on ootamas 6 tunnine seiklus Lõuna-Eesti lumiste metsade ning mägede vahel.
Esialgse plaani järgi pidin ma võistlema koos Pirgitiga, aga kuna tal õnnestus käeluu pooleks kukkuda, siis sel korral oli minu kaaslaseks mu pisike "õde" Kadri. Kuna minu füüsilisest vormist ei maksa väga rääkida ning Kadri jaoks oli see esimene seda laadi võistlus, siis eesmärk oli matkata ja vahepeal veidi sörkida ning nautida loodust.
Start tuli kuidagi ootamatult ja nagu kombeks, siis tegelik teekond sai hoopis teistsugune kui stardis planeeritud (tagantjärgi oleme oma teevalikuga väga rahul). Et sooja saada, siis esimeste punktide juurde tõttasime jooksusammul mööda suusaradu ning kui rajalt pidi kõrvale astuma, et metsast punkt kätte saada tundus lumes sumpaminegi naljakas. 2 saamu kandis lume koorik, kolmanda aga vajusid sumaki läbi ja taas põlvini lumes ja käpuli maas - väsitav, aga naljakas.Kolmas punkt, legendiga "Künka tipp" - lõuna-eestlaste jaoks võib-olla jah küngas, aga kui meie selle "künka" jalamile jõudsime, siis kõrgus meie ees üks valge sein. Sel ajal kui meie Kadriga sealt neljakäpukil üles vaikselt rühkisime, üritasid teised võistkonnad sealt seinast alla saada. Toö hetkel tundus veider, et miks nad alla tulles niimoodi kilkavad, kuid kui ise olime üles jõudnud ja oli aeg alla poole liikuda siis käis peast läbi vaid üks mõte.. oh sa püha müristus ... . Ainuke võimalus oli kasutada oma pehmemat kehaosa ning selle peal ennast alla libistada (seda liugu ilustavad ja tuletavad valusalt meelde mõningad sinikad sellel samusel pehmel osal).
Aega oli kulunud vaid pea 2h kui väsimus tunda hakkas andma. Lumes sumpamine ei olnud enam lõbus.. iga samm, mis jälle läbi lume kooriku sai vajutud võttis vanduma ja peast käis läbi mõte, et kaardil asuval alumisel olevaid punkte küll võtma ei lähe.Lisaülesanne - sel korral takistusrada, kus tuli ronida üle järelkäru, ületada purre, läbida lumetunnel, köietakistus, tassida puupakke ning ronida üle majaseinte. Väsitav, aga tehtav :)
Jõudsime tagasi ülemiselt ringilt, finishisse vaid 150m aga otsustasime siiski võtta veel mõned lisapunktid ka alumiselt ringilt, vaprad nagu me oleme. Jalgade asemel olid all jäätunud pulgad, mis igasugust mõtet jooksmisest lihtsalt ignoreerisid. Jalad olid märjad nii lumest mis tossu sees sulas kui ka sellest, et mul õnnestus ühe jalaga läbi järvejää kukkuda (õnneks või kahjuks oli neid kaaskannatajaid veelgi). Aga tuju oli hea ja seltskond ka, seega sammusime rõõmsalt edasi ja nii kokku 5h ning 26min kuni saabus vabastav finishi joon.
2 kommentaari:
hehee! jah, juba on lihaskangestuse rakumälus mõnuspullid hetked ja pingutus meenub ka laia naeruga =)
cool - a vt, millega teise inimese käeluu võrdub :D
(tegelt ma ikka puhun peale ja soovin kiiret paranemsit)
pai!
Täh, juba hakkas parem.
Mul on hea meel teie üle, et teil mõnus jahe ja treeniv päev oli :p
Tänud mind asendamast!
Postita kommentaar