The Big Five Marathon - marathon for insane

Täna ongi see kaua oodatud päev, mille nimel on trenni tehtud - päev, mil toimub The Big Five Marathon. Äratus oli vara, kell 6:00. Seda ikka selleks, et jõuaks korraliku hommikusöögi süüa ja seda veidike seedida ka. Ega seda isu eriti ei olnud, sest adrenaliini tase oli tipus ning meeltes valitsesid hirm, ärevus ja elevus kõik samaaegselt.

Ma teadsin, et see saab väga väga raske maraton olema, selleks olingi hoolega treeninud, et läbida see alla 6h. Jah, alla 6h.. See ei ole kirjaviga. Kui linnamarationi läbimiseks kulub natuke üle 4h, siis selle maratoni läbimiseks tuleb arvestada juurda 1,5-2h. Peale eilset raja inspektsiooni tunudus aga selle läbimine kontrollaja (7h) raames juba piisavalt suure väljakutsena.

7:30 oli start võistluskeskusesse, et pakkida geelid ja muu träni õigetesse kastidesse ja saata rajale joogipunktidesse. Närv muudkui keris ja keris ja oleks juba hea meelega jooksma hakanud, et asjaga algust teha :)

9:00 start. Jälgisin korraldajate nõuandeid ja alustasin väga rahulikult. Hoolimata sellest andis kõrgus kohe tunda, sest isegi allamäge lonkides võttis koheselt hingeldama. Peagi hakkas ronimine pihta ja see oli veel hullem kui eilse raja inspektsiooni käigus tundus. Läbitud oli vaid 1,5km kui juba kõndisin, sest joosta ei olnud võimalik. Ja tundub, et enamik kaaskannatajatest olid sama meelt. Nii see siis jätkus jooks-kõnd-jooks-kõnd... 5km peal vaatasin kella ja muutusin suht murelikuks, et kas ma ikka jõuan kontrollaja raames lõpetada. Sundisin ennast rohkem jooksma ja 10km peal olin ajaga 1:15. Õnneks siis hakkas langus, kuid see ei tähendanud, et saaks puhata ja vabalt joosta. Lahtised kivid tegid liikumise keeruliseks ja nii mõnigi kukkus seal oma põlved puru. Vahepeal oli paar normaalset joostavat km-t, kus km aeg oli isegi alla 6min, kuid see lõbu sai peaegi otsa. Laskumine jätkus, kuid see oli nii järsk, et reielihased põlesid. Km aeg laskumisel oli pea 8min.. See peaks ütlema nii mõndagi.

Lõpuks sai laskumine läbi. Kerge energia laadimine ning enesepiinamine võis jätkuda. Ees ootas 8km "naudingut" pehmes liivas. Jooks-kõnd-jooks-kõnd. Jalad vingerdasid all, päike küpsetas ja hingamine oli selline, et keegi oleks kogu hapniku ära võtnud. 21km peale jõudsin täpselt 2h ja 30min-ga. Pool tehtud ja tundub, et peaks ilusti kontrollaega mahtuma, hoolimata sellest et ees veel hea mitu km liivas sumamist ning peale seda "killer hill" ehk 5km seinast üles ronimist. Kui tõusu jalamile jõudsin oli aega kulunud 3h15min. Vaatasin õudusega üles ja sisestasin endale, et see on puhas lõbu. Ma ju teen seda oma rõõmuks. Jalad ei olnud aga mitte seda meelt.

10 sammu ülesmäge ja jalad põlesid. Silmis valitses õudus. Järgmised 10 sammu ja puhkus. Peale 1,5km istusin maha, ma lihtsalt ei suutnud enam. Jalad värisesid all. Võitlesin endaga ja sisestasin veelkord, et see on puhas lõbu. Naudi! Endal hakkas ka selle peale naljaks.. Tundus, et ma olen ikka totaalne masohhist kui sellist piina lõbuks pean. Minuga koos oli samal ajal tõusu võtmas ka paar inglast, USA tsikk ja austraallased. Tegime enda üle nalja, et me oleme ikka täiesti napakad, et endale midagi sellist teeme ja liskas ka veel selle eest korraliku summa välja käisime.

Vaarusin siis edasi, klaasjas pilk ees. Tund aega hiljem olingi selle tõusu seljatanud. Kontrollaja lõpuni oli jäänud veidi alla 3h ning minna oli veel 12km. Oli selge, et lõppu ma jõuan, isegi kui enam ütegi jooksusammi ei tee. Kuigi jalad ei allunud väga korraldustele, siis utsitasin ennast ikka vahelduva eduga jooksma. Raske oli, liiga raske. 34km joogipunktis viskasin pikali, sest selg oli nii valus, et ei kannatanud enam olla. Ju see oli siis selle tulemus, et mäest üles ronides tulin sealt küürutades pea neljakäpukil üles.

Ajasin ennast püsti ja sisestasin endale, et ma suudan seda. Vaikselt andis tunda, kuda organism on energia puuduses. Liikusin vaid tahtejõul. 8km, ma ju suudan seda. Tundub, et teistel oli veel raskem, sest järjest hakkas mulle teisi jooksjaid selg ees vastu tulema. 5km veel, 4, 3.. Hell yeah, I can do it! 40 tehtud, 41 tehtud.. 42.. Kurat, kramp. 200m veel. FINISH!

~5h50min (täpne aeg selgub täna õhtul) puhast kannatamist. Aga see oli seda väärt! Ma tunnen ennast väikese kangelasena. Seda finishit ja seda tunnet ei saa mitte võrreldagi sellega, mis valdab peale linnamaratoni lõppu. Praegu ütleks aga siiski, et seda maratoni ei taha ma enam iial läbida - see on ikka üle mõistuse raske. Kirjeldamatu. Need kes olid jooksnud ka Hiina müüri maratoni laususid kui ühest suust, et Big Five on ikka märksa raskem.

Ma olin nii läbi, et ei suutnud isegi midagi süüa. Lasime ennast oma lodge-i transportida, kiire pesu ja siis teki alla horisontaali, et veidi magada enne kui õhtusöögi aeg kätte jõuab. Magamisest ei tulnud midagi välja, organism oli lihtsalt nii läbi.

Õhtusöögil käis mõnus sumin. Mina sain endale uue hüüdnime "Miss Estonia" ja Marit ristiti kui "Miss Estonia's assistant". Ei tea küll millega ma selle ära teenisin, aga naljaks oli ikka. See Kanada tüüp, kes meile need nimed andis oli üldse suht Eestist vaimustuses, sest ka raja vastu tulles hüüdis ta mulle juba eemalt "Go, Estonia, go!". Mõnus emotsioon oli üleval. Selgelt oli näha, et kõigilt oleks justkui koorem õlult tõstetud - maraton on tehtud! Üks Kanada naisterahvas kirjutas isegi meie camp'le laulu :) Õhtu venis suht pikale, seega magama saime alles peale 11. Oli see vast päev! I'm happy! :)