Sandra Nurmsalu - Hüvasti Kollane Koer

Vot selline tuju on täna..

F-hoone

Kui enne teatrit kohvikusse ei jõua, siis tuleb seda teha peale teatrit. Kuna mul endal ühtegi head ideed ei olnud, siis küsides, et kuhu me lähme tuli vastus, et varsti näed. Koht kuhu jõudsime kannab nime F-hoone.

Minu jaoks, kes ma olen toidu suhtes väga valiv (st ma ei söö väga väga paljusid asju) oli meeldiv üllatus see, et ma sain ise endale salati kokku panna. Tavaliselt kui ma endale salatit tellin, siis pean enne alati küsima, et kas ma saaksin salati x, aga ilma selle, selle ja selle komponendita, nüüd oli mul aga võimalus endale ise sobiv segu kokku kombineerida ja tulemus oli väga maitsev. Samuti maitses hästi creme brulee ning Pavlova kook, mida ma ühe armsa noormehe taldrikult veits näppasin. Kokkuvõttes: toit oli hea, interjöör on lahe ja teenindus oli ka meeldiv, hoolimata sellest, et nad mulle mu vee unustasid tuua :)

Mõnus alternatiiv Boheemile, kuhu viimasel paaril korral ei ole sisse mahtunud, sest see on lihtsalt ülerahvastatud.

Butterfly lounge

Butterfly lounge - see nimi kostus esimest korda minu kõrvu kui meile ühe projekti raames korraldati kokteili koolitus ning seal esitati küsimus "Kus saab Tallinnas kõige paremaid kokteile" ning mitme inimese suust kostus vastus "Butterfly Lounge-s", millepeale koolitaja nõustuvalt noogutas ja väitis, et see võib täiesti tõsi olla, sest selle koha baarmanid pidid olema linna parimate hulgast.

Osa koolitusel viibinud seltskonnast otsustas mõni päev peale koolitust minna ise veenduma, kas on ikka head kokteilid ja ka nende sõnul olid kokteilid kiitust väärt. Sel reedel õnnestus lõpuks ka endal koht üle vaadata ning kokteilide maitsvuses veenduda.

Koht mulle meeldis, baarmanid olid toredada ning tõepoolest, joogid olid head! Butterfly lounge-s saab süüa ka, aga sel korral oli rõhk jookidel, seega kokakunsti tulemusi tuleb minna proovima mõni teine kord.

Neli vaadet

Tants: Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik
Muusika: Anne Türnpu, Citra Krista Joonas, Edward Krimm, Jaagup Tormis
Lavastaja: Maret Mursa
EMTA lavakunstikool (NO99-s)

Tutvustus ütleb nii:
"Kuidas teha inimene teadlikuks sellest, mismoodi ta maailmale reageerib? Sellest, milline on tema kehasse ladestunud mälu?
"Neli vaadet" on neli tantsulis-muusikalist vaadet ühele loole. Lood ja nende väljendamise viis tõukuvad Alexanderi tehnika ja kinesioloogia kokkupuutest, mis teaduslik-kunstiliste meetoditega on kaevunud inimese süvakihtidesse ning leidnud sealt üles midagi, mis varem tähelepanu alt väljas oli.
See pole psühhoanalüüs. Need pole kollektiivsed arhetüübid."

Mina läksin seda lavastust vaatama teadmisest, et tegemist on tantsulis-muusikalise lavastusega ehk minu automaatne tõlgendus oli see, et tegemist on millegi ilusaga nii kõrvale kui silmale.

Mina olen aga juhm - ma ei tea eriti midagi Alexanderi tehnikast ja ma ei saanud aru ka sellest loost ega sõnumist mida taheti edastada ja ma usun, et just seepärast tundusid need 45 minu jaoks kohutavalt pikad. Ei, mulle ei meeldinud see lugu või siis pigem peaks ütlema, et mulle ei meeldinud see moodus kuda seda esitati, sest loost ma ei saanud ju aru, seega ei ole mul alust öelda, et lugu ise mulle ei meeldinud.

Mulle ei meeldinud kumbki - ei tantsuline ega ka muusikaline osa. Kui aus olla, siis vahepeal oli kõrvadel lausa valus. Jah, oleks tahtnud panna kaks kätte kõrvadele kui metallkettidega peksti või mõni väga valjuid karjeid kostavalt tõi. Aga ega kõik peagi kõigile meeldima. See on minu arvamus ja ma tean, et seal saalis viibis palju isikuid, kes arvavad et tegemist oli suurepärase etendusega.

Lisaks sellele häiris mind veel tantsijate riietus. Ma ei saa aru, miks neil pidid olema seljas mustad pintsakud, sest peale maas püherdamist nägid need kohutavad välja. Samuti ei meeldinud mulle need roosad moodustused (ma ei tea kuidas neid nimetada) ja kui pintsakud seljast heideti siis ei jäänud mitte märkamatuks tumedad higilaigud kaenla all. Oleks võinud siis värvid olla vahetuses: roosa pintsak (siis ei olek tolmu ja talgi plekid sealt välja paistnud) ja must moodustus (siis ei oleks higilaigud välja paistnud).

Ehk siis täna topelt failure - nii kohvik kui ka teater. Aga tegelikult on see isegi hea, et see etendus ei meeldinud, sest kõik eelmised sel aastal külastatud teatrietendused on olnud väga väga head :)

--------------------------------

Pirgsi arvamus/elamus samalt teatrikülastuselt:

Etendus oli tõesti väljakutse. Raske, raske viibida selles 45 min.

Põhiliselt jäi kuvand nagu meesterahvas "oma süvakihtidest reaktsioonide andmises maailmale ja kehasse ladestunud mälu avamises" naa raskemeelsem on.. vaadata meest alatasa pikali maas ahastamas..

Kuna elus, mitte etendusel, oleks taolist (emotsinaalset) väänlemist raske taluda, võtaks natist, mees, tõuse püsti. Dramaatiline ahastamine.. naised võivad, mehed ei või, sry. Mingi teema oli naise pidevalt mehest üle ronimisastumisega, võimalikult kõveralt ja võimalikult sügavamõtteliselt.. no absoluutselt miski ei jõudnud kohale.

Pärast sellist etendust on hea meel olla lihtne inimene - kui palju valu ja vaeva on olemata, kui maailmapilt ei küündi taolise valu ja vaeva tasemele.

Kohvik Komeet

Enne või peale teatrit on ju ikka kombeks kohvikus istuda ja oma väikeseid traditsioone me juba ei riku. Kuna tänaseks teatriks oli NO99 etendus, siis logistilistel kaalutlustel otsustasime Pirgsiga vaadata mida head kohvikul Komeet meile pakkuda on.

Kohvik oli rahvast täis, kuid meil vedas ja saime koha akna alla. Menüüd pidime aga ootama väga väga kaua ja kui Pirgs ei oleks oma kipsis käega vehkinud ja ühte ettekandjat meie laua juurde kutsund, siis võib-olla oleksime jäänudki ootama. Tellimus õnneks võeti kiiresti kuid oma toitu pidime jälle terve igaviku ootama. Ma ei ole küll oma ametilt toidukriitik kuid nii minu kui ka Pirgsi toidud olid suht mitte midagi ütlevad, vaata et teeks kodus ise pareminigi. Minu arvates ei olnud kumbki toit oma hinda väärt. Samuti häiris mind fakt, et supi kõrvale ei toodud lauda leiba/saia. Õnneks Pirgs teadis, et leiba saab minna ise lõikama kuskil kohviku teises otsas oleva leti juurde, kuid oleksin sellist infot ettekandjalt oodanud.

Kui tellimuse esitasime, siis esitasime tellimuse ka magustoidule. Peale järjekordset igavikku otsustas Pirgs jälle oma käega vehkida, et ettekandja meie laua juurde kutsuda ja uurida kus me kook on, sest ausalt öeldes hakkas meil vaikselt juba kiireks minema. Lõpuks tuli ettekandja ja ütles, et jah toob meile menüü... kusjuures see sama, kes meilt tellimuse võttis. No jah, toodigi uuesti menüü, mille peale me selle tagasi lükkasime ja ütlesime et meil juba tellimus tehtud. Lõpuks saime siis ka kaua oodatud koogi. Oi, see nägi hea välja :) Aga maitse jäi kahjuks välimusele alla :( Taas, mitte midagi ütlev. Ma arvan, et enamus kooke mis ma kodus ise olen teinud on maitsvamad.

Ühesõnaga on minu arvates see kohvik lihtsalt meedia poolt n.ö üles haibitud. Teenidus on aeglane (ei neil ei olnud palju tööd.. vahet pidamata seisid ettekandjad lihtsalt leti juures ja ajasid niisama omavahel juttu) ja toidud olid kehvemad võrreldes teiste kohvikute ja restoranidega kus ma käinud olen. Ei usu, et ma sinna niipea või üleüldse tagasi minna tahan. Kui ,siis lähen ja ostan vaid mõne koogitüki kaasa, sest mõned koogid on seal tõesti head (õnneks!!!!).

Desiree Ilusalong

Spaade ja ilusalongide külastamine jätkub täies hoos. Sel korral nautisin ma Desiree ilusalongi poolt pakutavat hoolitsust - Madagaskar.

Desireel on Tallinnas 3 salongi, mina külastasin seda, mis asub Stockmanni 5ndal korrusel. Teenindajad on väga meeldivad noored näitsikud ja olenemata sellest, et tegemist on salongiga mis asub kaubanduskeskuses peatus salongi sisse astudes aeg.

Kui üleriided said kappi pandud ning ooteruumis klaasike vett joodud tuldi ja juhatati mind hoolitsuse ruumi. Uuriti, kas olen sellel hoolitsusel varem käinud ning kui vastasin EI, siis tehti lühitutvustus sellest, mis mind ees ootab. Ja mis mind siis ees ootas - 90 minutit naudingut. Meeldivad aroomid, mõnus muusika ning ma lausa unelesin seal. Tõesti oli väga mõnus ja tõenäoliset lähen millalgi veel :)

Samas pean aga mainima, et endiselt eelistan ma päevaspaasid ilusalongidele ja seda just selle väikese n.ö ekstra pärast, kus garderoobis vabaned kõikidest tööd ja argimuresid meenutavatest asjadest, lukustad need kappi ning astud ise susside sahinal mõnusasse ilumaailma.

EGO Lounge

Reede õhtu viis mind ja Marist EGO Lounge-i. Rahvast oli üllatavalt vähe, võib-olla oli veel kell liiga varajane, igastahes meile sobis. Võtsime endale nurgalaua ning seadsime ennast diivanil mugavalt sisse.

Kujundus on moderne, kuid siiski õdus. Võib-olla tekitas selle õdusa olemise asjaolu, et väljas oli juba pime ja vähese inimeste hulga tõttu sai vaikset muusikat nautida. Ühesõnaga, suht muhe koht õhtuseks istumiseks.

Teenindajateks on enamjaolt vene keelt kõnelevad isikud, kuid õnneks ei ole neil ka eesti keelega probleeme. Miks seda eraldi välja toon on selleks, et kui üks noormees meile jooke tuli tooma, siis vuristas ta kiirelt midagi vene keeles nii et mina ja Maris vaatasime üksteisele lolli näoga otsa ja hakkasime naerma, mille peale noormees siis eesti keeles küsis, et kas meie tellisime need ja need joogid :)

Joogid maitsesid hästi ja ka toit oli hea. Seda peab aga mainima, et creme brulee-d ei maksa EGO Lounge-s siiski tellida, sest see mis meile serveeriti ei olnud just creme brulee. Võib-olla unustas kokk lihtsalt karamelli glasuuri peale tekitada kuid ka see "kreem" meenutas oma maitselt pigem panna cotta-t kui creme bruleed.

Mängud tagahoovis ehk BECAUSE

Edna Mazja "Mängud tagahoovis ehk BECAUSE"

Lavastaja: Viktor Rõžakov
Draamateater

On mänguväljak kus kohutvad 14-aastane tütarlaps ning on 4 tütarlapsest mõni aasta vanemat poissi. Kohtumisest saab alguse mäng, kui seda nii nimetada saab, pigem vast provokatsioon ning manipulatsioon. Tüdruk leiab ennast tegemas asju, mida ta pigem ei teeks. "Mäng" aga ületab piirid ning mõni aeg hiljem leiavad noorukid ennast kohutusaalist, aga kes on süüdi ja kes on ohver?

Minu jaoks on tegemist üllatusega Draamateatri poolt ja seda kahes mõttes. Esiteks, on see üle pika aja üks hea etendus Draamateatri poolt. Olin juba mõnda aega pettunud Draamateatris kuid nüüd on taas julgust nende etendustele pileteid osta. Teiseks, etenduse olemus ja lahendus on minu arvates pigem lähedasem oma olemuselt No99-le kui Draamale. Kui nüüd edasi mõelda, siis selline teema teatris võib saada lahendatud liiga räigel kujul ja ma usun et No99 tegelikult olekski seda märksa räigemalt teinud ja selles osas on mul hea meel, et just Draamateater seda esitas. Ja taaskord pean mainima ka seda, et mul on hea meel, et etendust ei olnud kunstlikult pikemaks venitatud. Tasub vaadata.

Suur mees juba

Sügisel käivitus Linnateatris lavastuste sari "Kümme teatristarti" ning selle sarja avalöögiks ongi Leesalu lavastus "Suur mees juba".

Kaarel B. Väljamäe "Suur mees juba"

Lavastaja: Diana Leesalu
Linnateater


Noor mees naaseb oma esimese lapse sünni eel oma lapsepõlvekoju. Kõik meenub taas nagu oleks kogu tema elu mälestused koos ühes päevas.

Tegemist on kolmikdebüüdiga - nii teksti autori, lavastaja kui ka noore näitleja jaoks on see esimene kord olla oma rollis. Suur tükk hammustamiseks neile kõigile, sest tegemist oli monotükiga ja minu arvates said nad kõik lihtsalt suurepäraselt hakkama :) Etendust jälgides tärkas äratundmisrõõm - 80ndad ning nii mõnigi stseen oma enda lapsepõlvest. Siin kohal tekibki küsimus, kas ja kui palju on selles loos autori autobiograafiat... Mulle meeldis tegelaskuju häbelikkus ja kohmakus, mulle meeldis, et etendust ei olnud venitatud ning mulle meeldis huumor, mis etendusse oli toodud, ehkki kohati oli see piiri peal, aga õnneks seda piiri ei ületatud.

Giselle

Rahvusooperi kodulehel balleti etendusi vaadates jäi silma just Giselle, mis justkui kutsus vaatama. Kui sõbranna aga pileteid ostma hakkas vaatas vastu tavapärasest 2 korda kõrgem piletihind, mille peale sõbranna kaks kätt üles tõstis ja ka mina mõtlesin teise etenduse valimisele. Külaskäigul vanematekoju küsis aga ema, et ega ma ei tea millal Läti Rahvusooper tuleb Tallinna ja mis kuupäeval Giselle kavas on. Loomulikult ma teadsin ja teavitasin teda ka soolasest hinnast. See teda aga ei heidutand, sest tema tahtis just seda etendust näha, et võrrelda lätlaste lahendust etendusega mida ta Roomas vaatamas oli käinud. Ja nii istusimegi me 18. jaanuaril kell 19:00 Estonia teatrisaalis, kus algselt pidasid oma kõned nii Eesti kui ka Läti kultuuriministrid, kusjuures pool Läti kultuuriministri kõnest oli eesti keeles ;)

Adolphe Adami ballett "Giselle"
Koreograaf-lavastaja: Aivars Leimanis
Läti Rahvusooper

Lugu ühest talutüdrukust ühes pisikeses külas, kellele meeldib tantsida ja kes tantsib kõige ilusamini. Lugu sellest, kuidas ta armub ja seejärel pettub ja suurest kurvastusest sureb. Kuid peale maisest elust lahkumist ootab Giselle-i ees vilide kaunims maailm - maailm kus elavad haldjaks muutunud pruutide hinged. Vilid tantsitavad noormehi kuni nende jõud lõppeb ning nad surnult maha langevad - vaid armastuse vägi võib noormehe päästa.

Kui rääkida ballettist siis esimesed mõtted ja tunded mis sellega seonduvad on romantika ja ilu. Samuti austus tantsijate ees või peaks neid hoopis sportlasteks nimetama, sest see millega nad laval hakkama saavad on lihtsalt ülim. Ma ei ole balletti asjatundja ja ei oska välja tuua mida tehti hästi/halvasti või õigesti/valesti. Ma tean vaid, et minu senised balleti külastused on mulle meeldinud, ma olen neist aru saanud ning nad on tekitanud minus sooja tunde ja tahtmise vaadata balletti veel ja selles osas ei erinenud ka Giselle. Ilus.

Winter Xdream 7

Paar nädalat tagasi pani arst mu 4 kuuks dieedile ning andis korralduse rohkem puhata ja sporti teha. Ma ei ole aga kindel, et ta spordi all just winter xdreamil osalemist silmas pidas ...

Pühapäeva hommik, kell näitab ajaks 6:25 ning akna taga näitab termomeeter 17 külmakraadi. On aeg pakkida seljakott ning võtta suund Kääriku poole - ees on ootamas 6 tunnine seiklus Lõuna-Eesti lumiste metsade ning mägede vahel.

Esialgse plaani järgi pidin ma võistlema koos Pirgitiga, aga kuna tal õnnestus käeluu pooleks kukkuda, siis sel korral oli minu kaaslaseks mu pisike "õde" Kadri. Kuna minu füüsilisest vormist ei maksa väga rääkida ning Kadri jaoks oli see esimene seda laadi võistlus, siis eesmärk oli matkata ja vahepeal veidi sörkida ning nautida loodust.

Start tuli kuidagi ootamatult ja nagu kombeks, siis tegelik teekond sai hoopis teistsugune kui stardis planeeritud (tagantjärgi oleme oma teevalikuga väga rahul). Et sooja saada, siis esimeste punktide juurde tõttasime jooksusammul mööda suusaradu ning kui rajalt pidi kõrvale astuma, et metsast punkt kätte saada tundus lumes sumpaminegi naljakas. 2 saamu kandis lume koorik, kolmanda aga vajusid sumaki läbi ja taas põlvini lumes ja käpuli maas - väsitav, aga naljakas.

Kolmas punkt, legendiga "Künka tipp" - lõuna-eestlaste jaoks võib-olla jah küngas, aga kui meie selle "künka" jalamile jõudsime, siis kõrgus meie ees üks valge sein. Sel ajal kui meie Kadriga sealt neljakäpukil üles vaikselt rühkisime, üritasid teised võistkonnad sealt seinast alla saada. Toö hetkel tundus veider, et miks nad alla tulles niimoodi kilkavad, kuid kui ise olime üles jõudnud ja oli aeg alla poole liikuda siis käis peast läbi vaid üks mõte.. oh sa püha müristus ... . Ainuke võimalus oli kasutada oma pehmemat kehaosa ning selle peal ennast alla libistada (seda liugu ilustavad ja tuletavad valusalt meelde mõningad sinikad sellel samusel pehmel osal).

Aega oli kulunud vaid pea 2h kui väsimus tunda hakkas andma. Lumes sumpamine ei olnud enam lõbus.. iga samm, mis jälle läbi lume kooriku sai vajutud võttis vanduma ja peast käis läbi mõte, et kaardil asuval alumisel olevaid punkte küll võtma ei lähe.

Lisaülesanne - sel korral takistusrada, kus tuli ronida üle järelkäru, ületada purre, läbida lumetunnel, köietakistus, tassida puupakke ning ronida üle majaseinte. Väsitav, aga tehtav :)

Jõudsime tagasi ülemiselt ringilt, finishisse vaid 150m aga otsustasime siiski võtta veel mõned lisapunktid ka alumiselt ringilt, vaprad nagu me oleme. Jalgade asemel olid all jäätunud pulgad, mis igasugust mõtet jooksmisest lihtsalt ignoreerisid. Jalad olid märjad nii lumest mis tossu sees sulas kui ka sellest, et mul õnnestus ühe jalaga läbi järvejää kukkuda (õnneks või kahjuks oli neid kaaskannatajaid veelgi). Aga tuju oli hea ja seltskond ka, seega sammusime rõõmsalt edasi ja nii kokku 5h ning 26min kuni saabus vabastav finishi joon.

Hell ride to Rakvere

Veidi enam kui aasta tagasi sai minust õnnelik Taibikese omanik, täna aga ootan hinge kinni hoides, kas Taibikesest saab veel asja või kantakse ta maha :(

Neljapäeval peale tööd võtsin suuna Rakvere poole, et minna teatrisse. Paraku otsustas aga üks kits lumehange tagant minu auto ette hüpata, jättes mulle isegi mitte võimalust pidurdamiseks ning nii ma 90km/h talle otsa põrutasingi. Kitse eluküünal paraku selles kokkupõrkes kustus. Taibikesega põrutasime lumevalli ning taibikese saatus peaks lähipäevil selguma. Sel hetkel tundus, et kahjustused väga suured ei ole ning saan siiski Rakverre ära sõidetud, seega politsei loal lahkusin õnnetuskohalt ja sõitsin edasi.

Sellega aga asi ei lõppenud. Sellel teekonnal Rakverre oli mulle veel üht-teist pakkuda. Ca 25km enne Rakveret kaotas minu ees olev auto juhitavuse, tegi 360 kraadise pirueti ning siis veel 180 ning liikus otse minu suunas. Sel korral läks õnneks, suutsime mõlemad pidurdada (tema teekond lõppes küll vallis) ja kokkupõrkest jäi puudu ~2cm . Minu taga sõitev kütuseauto ei jõudnud pidurdada ning kaldus vastassuunda ning sai sealt edukalt mööda sõidetud, sest õnnekombel sel hetkel ühtegi autot vastu ei tulnud.

Jõudsin elusalt pärale. Kergendus. Taibikese alla ilmus alga loik ning järgmise päeva hommikul toimetas puksiir ta minema :(

Tuulte pöörises

August Kitzberg "Tuulte pöörises"
Lavastaja: Andres Noormets
Rakvere Teater


Lugu on kirjutatud 104 aastat tagasi, ent teema on endiselt aktuaalne, sest armastus on ju ajatu. On mees, kes armastab küll naist, kuid peab rahvast temast olulisemaks pannes naise ootele. On teine mees, kes armastab sama naist. Tema nõuab õiglust ning oma maad tagasi. Naine on segaduses - tuulte pöörises - ei tea keda valida.

Rahkema ja Rästase esitlusest võiks rääkida ülivõrdes. Mulle meeldis, et teatrikülastajat ei ole alahinnatud ning mõtlemisainet ning avastasmisrõõmu jäetakse kõigile piisavalt. Kes pole näinud, minge vaatama!

Unenäokohvik

Doris Kareva / Jaanika Juhanson / Tarmo Kesküll "Unenäokohvik"
Lavastaja: Jaanika Juhanson
Rakvere Teater

"Meie elu ongi meie elu mõte"

Rakvere Panaghoone muutub õhtuhämaruses Doris Kareva luulega täidetud unenäokohvikuks, kus kohvikukülastajaid kutsutakse kaasa unenäomaailma - maailma, kus kõik on võimalik. Kohviku laudade vahel, seinte ääres ning saali otsas asuvas baaris liiguvad ringi nii mineviku vaimud kui ka praeguses hetkes eksisteerivad inimesed. Nii seisabki üks naine vastasmisi korraga nii oma oleviku kui ka minevikuga.

Ei saaks öelda, et ma olen mingi eriline luule armastaja, kuid nii mõnigi Doris Kareva luuletus on mullegi armsaks saanud. Selles etenuses on oskuslikult kokku põimitud erinevad luuletused, muutes terviku etenduse sisule sobivaks. Nii lavaline kui ka muusikaline kujundus on lihtsalt andekad. Terve ruum on ära kasutatud - näitemäng toimub nii kapis, kirstus kui ka vannis, nii baariletil, kohvikus kui magamistoas .. . Taaskord sügav kummardus Rakvere Teatrile ning lihtsalt suurepärastele näitlejatele!

2010

Paaril aastal järjest olen võtnud hetke ning heitnud pilgu tagasi mööduvale (äsja möödnud) aastale. Kuna 2008 oli kurb aasta ning 2009 töine, siis 2010 aasta alguses andsin endale lubaduse, et 2010 saab olema sündmusterohke ning seiklusrikas ja seda see ka oli!!! :)

Minu jaoks on 2010 aasta, kus:

• Sai palju reisitud. Külastasin kokku 10 erinevat riiki, kusjuures 5 neist esmakordselt. Üks nendest oli ka Island, tänu millele avanes mul taas kohtuda Alla-Mariga :)
• taasavastasin enda jaoks teatri. Vahepeal oli teatris käimine soiku vajunud, kuid 2010 (tegelikult juba 2009 lõpp) teatris käimine elustus minu jaoks taas. Blogi sissekannete põhjal 21 külastust, kuid kuna ma blogi osas väga kohusetundlik ei ole olnud, siis tean, et teatrikülastusi on vähemalt 25 :)
  
• tegin lõpparve ületundidega. Kuigi just sel aastal olen ma kokku puhanud pea 9 nädalat, on tegelikult 2010 ka aasta kus ma olen teinud meeletult ületunde tänu erinevatele suurtele ja vastutusrikastele projektidele. Koos €-projekti lõpuga lõppes minu jaoks ka see aeg, kus ma olin nõus ohverdama oma aega tööle.
  
• otsustasin mitte võistelda. Üle mitme aasta ei osalenud ma Xdreami sarjas ega ka ümber järve jooksudel ja seetõttu sai sport ka üldises pildis minult vähem aega võrreldes teiste aastatega.
• aktiviseerisin spa külastamise ja
• sain kolmandat korda tädiks :)
  

Kokkuvõtteks võin öelda, et 2010 oli minu jaoks nii kultuuri, reisimise kui ka töö aasta. Veidike unarusse jäid vaid sport ning ka kodu sisustamine.

2011 saab olema erinev. Juba aastavahetus ise oli erakordne. Jah, uus aasta sai vastu võetud tööl ja kuigi shampuse asemel sai kokku löödud limpa klaase, siis oli see seda väärt. Ainulaadne kogemus :)

2011 saab olema täis muutusi, osa neist on minu jaoks juba teada, osa veel mitte, kuid ma usun, et eks elul ole mu jaoks üllatusi pakkuda ja ma loodan, et ikka positiivseid.

Ilusat alanud aastat!

Amsterdam

Nagu juba vaikselt traditsiooniks saanud, topin ma detsembris oma paar asja seljakotti ning istun lennukile, et saada mõneks päevaks eemale - eemale kõigest ja kõigist. Ei erinenud ka see detsember ning sel korral viis lennuk mind Amsterdami. Kuna Lauril oli samal ajal puhkus, siis ühines temagi minuga.

Meie mõlemi jaoks oli see esmane Amsterdami külastus ja esmamulje oli vihmane, tuuline ning külm. Õhtul aga hakkas lund sadama ning järgmisel hommikul oli kogu Amsterdam kaetud paksu lumevaibaga. Otsustasime teha linnaga tutvust ning külastada kohalikku teaduskeskust NEMO ja põikasime läbi ka loomaaiast (seda oleme teinud igas linnas kus käime).

Teine päev viis meid Amsterdamist välja - külastasime Leidenit (kus saime teha au ringe bussiga, sest nad olid busside numbreid vahetanud), Noordvijkis asuvat Space Expot ning den Haag-i. Haagi sõitsime selleks, et külastada mini Hollandit, kus pidi avatama ka laser show, kuid "tänu" lumele seda ei avatud :( Järelikult tuleb minna Hollandisse tagasi, et mini Hollandit siiski külastada. Haagi rongijaamas ootas meid aga üllatus, kõik rongid Amsterdami olid lume tõttu tühistatud. Õnneks õnnestus meil siiski ümberistumisega Amsterdami jõuda.

Viimasel päeval hulkusime niisama linnas ringi ning shoppasime natuke. Õhtul olime aga kultuursed ning käisime punaste laternate tänaval naisi vaatamas :)

Lennujaamas ootas meid üllatus, mis tähendas seda et saime veeta 10 toredat tundi lennujaamas oodates.

Restoran Klafira

Aastalõpu lõuna sai peetud sellises kohas nagu Klafira kus pakutakse vene köögi parimaid palasi. Nagu ikka tuli alguses võtta ikka pits viina ja peale juua morssi, siis süüa pelmeene ning siis võtta veel paar pitsi viina ja veel morssi.

Interjöör on selline pooleldi venepärane, midagi on üle ja midagi on puudu. Mis, seda ei oska hetkel öelda. Teeninduse üle ei saa nuriseda, toidu üle natuke küll. Ei, toit ei olnud halb, kuid oleks oodanud midagi paremat. Kui aus olla, siis käsitsi valmistatud pelmeenid ei maitsend kuidagi teistmoodi (ei paremini ega halvemini) kui sügavkülmast võetud pelmeenid, aga maksid kordades rohkem ja portsjon oli ka pisike (võrreldes näiteks Troikaga).

Parajalt suure seltskonnaga oli tore koht istumiseks, kuid kas kahe sõbrannaga ka sinna niisama kohvitama läheks -- ei usu.

Gourmet Caffee

Marise sünnipäeva puhul otsustasime külastada mõnda hubast kohvikut, kus me enne käinud ei ole ning valituks osutus Gourmet Caffee Kadriorus.

Kohviku interjöör on mõnus ning hubane ja ka teendinus oli tore. Söögi üle tahaks aga nuriseda. Nii mina kui Pirgs valisime menüüst endale linguini pasta (üks shampinjonidega, teine shampinjonideta). Tulemuseks saime aga penne pasta, mõlemad shampinjonidega ning üke kastmest üle ujutatud ja teisel polnud kastmest väga jälgegi.

Kuna interjöör oli mõnus ja teenindus ka, siis suvel vast annan toidule veel ühe võimaluse, et nautida ka kohviku terassi.

Spaaaaa

Kuna aasta viimane veerand on olnud kiire, pingeline ning stressi tekitav, siis olen hakanud tavalisest sagedamini ilusalonge ning päeva spa-sid külastama.

Babor spa
Astud spa uksest sisse ning koos riietega riputad kappi luku taha ka kõik oma argimured. Libistad jalga sussid, paned selga pehme hommikumantli ning liigud susside sahinal sauna, mullivanni või siis lihtsalt puhkeruumi, et võtta tassike teed või klaas vett, lehitseda ajakirja ning nautida hetke endaga enne seda kui kutsutakse sinu poolt valitud hoolitsusele.
Minu arvates imeline koht kuhu külmal talveõhtul mõneks tunniks põgeneda!

CitySpa
Detsembris avas taas oma uksed CitySpa. Oma olemuselt on tegemist sarnase kohaga nagu Babor, kuid lisaks spa protseduuridele kuulub City Spa juurde ka spordiklubi (mis tõsi küll hetkel veel avatud ei ole, kuid 16-17jaan on avatud uste päev ja siis lähen seda ka uudistama). Kui protseduurid ja teenindajad on sama head ja meeldivad kui Baboris, siis kahjuks sellist puhkeruumi, kus enne hoolitsuse algust või protseduuride vahepeal saaks istuda ja puhata ning sõbrannaga juttu ajada, CitySpas ei ole.

Rocca al Mare Hotel Spa
Minu jaoks negatiivne kogemus ning sinna ma tagasi ei lähe. Miks nii? Esiteks ei suutnud massöör rääkida sõnagi eesti keelt, ka inglise keel oli väga väga vaevaline, mis tegi suhtluse kergelt öelda ebameeldivaks. Teiseks, kui hoolitsuse ajaks oli märgitud 2h ja 15min, siis olin ma pestud ja riides juba 1.5h-ga ehk reaalne hoolitsuse aeg oli ca 1h 10min!!! Kolmandaks asus massaasi ruum kuskil basseini lähedal, ehk enamuse ajast võis kuulda kilkeid ja kisa, mis ei aita just lõõgastumisele väga kaasa. Ja lisaks kõigele oli see massaaz ise ka imelik.

Õnnepesa ilusalong
Tegemist pisikese ilusalongiga Kadriorus. Väljas oli külm ja ega salongis seeski väga soe ei olnud ning mingil hetkel oli mul lausa kananahk ihul. Hoolitsust, mille ma seal endale olin broneerinud, olin juba kogenud ka CitySpas ning pean tunnistama et CitySpa meeldis mulle rohkem.

Kui Harry kohtas Sallyt

Nora Ephron "Kui Harry kohtas Sallyt"
Lavastaja: Jaanika Juhanson
Rakvere Teater

Lugu armastusest ja sõprusest ning nende kooseksisteerimise võimalikkusest. Kas mees ja naine saavad üldse olla sõbrad?

Romantiline ja lõbus. Üks asi mind kogu etenduses siiski häiris ja selleks oli videoklippide kasutamine. Nii mõnigi neist oli päris naljakas ning kui mõlemis vaatuses oleks näidatud ühte klippi, siis ei oleks see mind häirinud, kuid minu arvates kasutati neid liiga palju :( Kõik aga mis ei puutunud videoklippi oli hea, väga hea. Mulle meeldivad Rakvere Teatri näitlejad eesotsas Ülle Lichtfeldtiga!

Restoran KÖÖK

Üks tore tiim kutsus mind ühel külmal ja pimedal sügisõhtul kaasa oma üritusele, mis toimus sellises kohas nagu Restoran KÖÖK. Kuigi ma olin väsind ja ei olnud tahtmist minna ei jätnud nad jonni (ja mul on väga väga hea meel selle üle) ning väikese hilinemisega ma kohale jõudsin.

Kuna meie grupp oli suur, siis ise me kokkama ei hakanud. Selle asemel tutvustas meile kokk mida ta meile õhtusöögiks valmistab ja kuidas ta seda teeb ning õpetas erinevaid kokkamise nippe :)

Sel ajal kui kokk meie eelrooga valmistas ning teisteks käikudeks ettevalmistusi tegi, tehti meile veinikoolitus. Nüüd olen jälle natuke targem :)

Eelrohaks oli kala. Ja järgmisi sõnu ei usu ma ise ka ennast ütlevat (sest ma üldiselt ei söö mereande): .. See kala oli SUPER hea!!! Pearoog, milleks oli lambaribi ning magustoit, mille nime ma enam ei mäleta, jäid eelrohale kahjuks alla.

Koht ise on aga väga lahe korraldamaks kas sünnipäeva või mõnda töö üritust. Loodan ise sinna veel minna ja soovitan teistele ka! Ja Sikile kutse eest veelkord suur suur aitäh, oli väga lahe õhtu toredate inimeste keskel :)

Päike soojem, taevas sinisem

Dennis Potter "Päike soojem, taevas sinisem"
Lavastaja: Mart Koldits
Linnateater

Eks lapsepõlves oli ikka päike soojem, teavas sinisem ning muru rohelisem. Oli vaid mäng, kuid paraku ka tragöödia. Etenedus kajastab täiskasvanute reaalsust läbi laste ühes väikeses Inglise külas Teise Maailmasõja ajal.

Peab mainima, et algselt oli päris naljakas vaadata kuidas täiskasvanud inimesed lapsi mängivad, kuid antud grupp tegi seda vägagi tõetruult, peegeldades nende laste rõõme, muresid ning hirme. Kui näitegrupp oli väga hea, siis etendus ise oli minu jaoks selline keskmist laadi. Ei saa öelda, et oli halb, kuid millegi erakordsega meelde ka ei jää.

Kivid Sinu Taskutes

Marie Jones "Kivid sinu taskutes"
Lavastaja: Jaanus Rohumaa
Tallinna Linnateater

Pisike Iiri küla on valitud filmi võtteplatsiks, kus massistseenidesse on kutsutud osalema ka kohalikud külaelanikud. Nii osalevad võtetel ka 2 külapoissi - üks, kes unistab näitleja karjäärist ning teine kes loodab saada stsenaristiks. Mõlemad poisid arvavad, et nüüd on käes nende võimalus oma unistused täide viia.

Kuna kõiki rolle täidavad vaid kaks näitlejat siis kulus etenduse alguses mõni minut, et aru saada mis toimub. Olles aga järje peale saanud, ei saa muud öelda kui suurepärane näitlejatöö, suurepärane etendus ning on nauditav vaadata etendust kus näitlejad naudivad oma rolle :) Kes veel ei ole näinud, siis minge vaatama!!!

Rogain 2010

Üle pika pika aja saabus taas selline päev kus Tipp ja Täpp (mina ja Pirgs) taaskord koos võistlusrajale asusid.

Mis: XI TA OK Rogain
Kus: Kiidjärve-Taevaskoja
Millal: 2.10.2010 9:30

Võistluspäeva hommik oli jahe. Kuigi olime Taevaskotta saabunud juba eelmisel õhtul, ei olnud just meeldiv see hetk kui pidi unise peaega autost välja astuma ning 800m eemal asuvasse võistluskeskusesse kaardi järele jooksma. Aga vapruse poolest oleme mõlemad tuntud ja sai ka sel korral sügavalt sisse hingatud ning siis kiirelt jooksu pistetud ja peaegi olime juba autos tagasi, kuid juba koos kaardiga :)

Raja planeerimine on meil ka alati hästi läinud. Me mõtleme suurelt ja ka sel korral ei olnud Meelikut meid takistamas jutuga, et seda kõike ei jõua selle ajaga. Täpse plaani tegime esimese poole võistluse jaoks ja edasi pidime mõtlema juba jooksu pealt. Kokku leppisime veel ühe asja: soo punkte me EI võta!

Ja oligi start!!! Metsa teed olid fantastilised ning esimene tund möödus märkamatult ja punkte muudkui kogunes. Ühel hetkel olime mõlemad nõus, et võtame ikka selle ühe soo punkti ka. Mõeldud tehtud ja nii oligi Eret varsti jalgupidi jääkülmas vees. Kuna asi ei olnud väga hull, siis võtsime nõuks külastada ka järgmis soo punkti, mis hiljem selgus ei olnud väga arukas tegu, sest see tähendas meile ca 45minutilist rabas sumpamist, jalad jääkülmast veest krampi tõmbumas. Kui me sealt mülkast lõpuks pääsesime oli kergendus missugune ning üksteisele otsa vaadates ei olnud sõnu vajagi leppimaks kokku, et ROHKEM soo punkte me EI võta.

Võistlus kulges kuidagi väga edumeelselt. Ilm oli ilus, meel oli hea ning jalg kerge (nii enam-vähem) kuid siis hakkas juba aeg peale pressima ja tuli hakata ennast kiiremini liigutama. Tegime uued kalkulatsioonid ja ümberarvestused ning jõudsime finishile lähedale kiiremini kui olime planeerinud, seega tegime otsuse, et võtame ühe soo punkti veel, sest aega ju oli. Punkti leidsime ilusti kuid kuidagi õnnestus meil suund kaotada ning punktist tee peale me nii kiirelt ei jõudnud kui planeeritud ning see tähenas meile 5,5 min hilinemist finishisse ning seega ka 6punktilist trahvi :( Njah, see trahv tegi meele mõruks, aga eks me ise teame palju me jõudsime ja mis oli tegelik tulemus.

Kokkuvõttes oli väga lahe võistlus, mille tulemuseks oli 81 punkti (miinus 6 trahvipunkti).