Viimaks sain ka mina rooli istuda ning ees ootas üle 300km-ne teekond. Algus tundus veider, kuid tegelikult polegi asi nii hull. Mõte autojuhtimisest vasakpoolses liikluses tundus palju hirmutavam kui asi tegelikult on – korra said suunatule asemel kojamehed tööle pandud, kuid see ju nii loomulik. Tõenäoliselt on siin kohalikel tekkinud ka juba kõnekäänd, et kuidas tunda ära kas tegemist on kohaliku või turistiga... kui ristmikul on suunatuli sees, siis on kohalik, aga kui päikeselise ilmaga töötavad kojamehed, siis on turist.
Peale kolmetunnist autosõitu olimegi taas ookeani ääres ning nautimas rannamõnusid ... vesi oli mõnusalt jahutav. Kuna selles rannas oli väga tuuline ning liiv imepeenike, siis ei leidunud meil vist kohta, mis poleks liivane. Kuna oli veel aega, siis otsustasime et vaatme üle ka teise ranna „Black Sand Beach“ .. tõsi, liiv oli must ja jube jube tuline. Isegi vette minekuks pidi plätud jalga panema, sest palja jalaga lihtsalt ei kannatanud liival kõndida. Peale pooletunnist rannas lebamist pakkisime taas ennast kokku ja teekond Wellingtoni poole jätkus, et õigeks ajaks Pictoni praamile jõuda.
Tunne muutus iga minutiga aina kuumemaks ning nahk aina punasemaks... mustal liival oli päike liigagi kiirelt peale hakanud ehk ca 30 minutiga olime kõik korralikult kõrbenud ning nägime õhtuks välja nagu keedetud vähid.. täielikult punanahad. Omakeskis mõtlesime, et Eestis kuluks sellise tulemuse saamiseks terve päev :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar