pühapäev, 12. veebruar 2012

Saabumine Uus-Meremaale – Coromandel-i poolsaar - Whitianga

Laupäeva hommikul jõudsimegi lõpuks Uus-Meremaale, kusjuures puhast lennuaaega kulus siia jõudmiseks ca 24h. Kuna Uus-Meremaal on hetkel südasuvi, siis ajavahe Eestiga on 11, seega kui meil siin oli juba laupäeva hommik, siis Eestis nauditi alles reede õhtu võlusid.

Olenemata asjaolust, et küsimuse peale „Where do you plan to go in New Zealand?“ jäime kõik üksteisele suht tühja pilguga esmalt otsa vaatama, saime siiski tollis edukalt Visitor Visa templi passi. Loovutada tuli kogu kaasasolev söök, õnneks mul polnud midagi peale ühe pooliku kommipaki.

Kliima on mõnusam kui Singapuris, mõnusalt soe (termomeeter näitas 19 soojakraadi) kuid mitte nii jube palav, samas oli meie saabudes ka selline veidi sombusem ilm. Esimese asjana läksime oma autole järgi. Sel reisil teenib meid truult Subaru Legacy.. rool on küll valel pool, aga vähemalt on autol roosa märk ;)

Auto käes ning võtsime suuna Coromandel’i poolsaare suunas. Teel tegime ka väikse peatuse, et hommikust süüa, sest odavlennufirma ju seda meile ei pakkunud ning hommikukohvi oli ju siiski vaja. Rooli panime loomulikult meie ainukese meessoost reisikaaslase ning siiamaani on ta selle vasakpoolse liiklusega suhteliselt ilusti hakkama saanud.. vahelduva eduga lähevad küll klaasipuhastid suunatule asemel sisse, aga ei ole hullu. J Homme tuleb vist mul endal rooli istuda, eks siis näeb kuidas ma selle valesuunalise liiklusega hakkama saan.

Mida enam me oma sihtkohale lähemale jõudsime, seda enam hakkasid pilved hajuma ning taevas muutus siniseks, ka termomeeter näitas algse 19 asemel juba 26 pügalat sooja. Kui ka meri nähtavale ilmus, siis lõid silmad särama ning enne vaevanud uni hakkas hajuma. Autojuhti sunniti peatust tegama ning peaegi me varbaid pidi vees olimegi... mmmm, mõnus! Ega pikka pidu polnud, tuli edasi sõita. Tee kulges mööda poolsaare läänerannikut ning seejärel üle mägede idarannikule – vaikse ookeani äärde, mille kaldal asub ka meie hostel.

Nii kui olime ennast hostelli sisse seadnud ajasime endale ujumisriided selga ning pool jooksusammul suundusime ookeani poolde.. lõpuks ometi saab ujuma. Algul tundus küll veidi jahe, kuid pärast oli välja tulemisega juba raskusi... aga noh, nagu eestlastele ikka kombeks, et algul ei saa vedama ning pärast ei saa pidama. Lõpuks tulime siiski ookeanilainetest välja ning läksime oma pisikese linnakesega tutvuma – armas pisikene, aga ega siin vist midagi erilist teha küll pole.

...

Pühapäeva hommik (loe: lõuna) oli vihmane. Lootus oli, et ehk läheb paremaks ning sisustasime oma aega hostellis kaarte mängides. Kui paari tunni möödudes ilmastikuolud muutunud ei olnud, siis otsisime oma vihmajoped välja ning asusime teele vaatamaks Cathedral Cove’i. Parkimisplatsilt viis sinna 45min pikkune matkarajake, mis tänu sadavale vihmale oli mõnusalt porine. Peale mõne meetri läbimist sai selgeks, et mu plätud ei ole just kõige paremad mudas liikumiseks, seega otsustasin neid käeotsas tassida ning jätkata teekonda paljajalu—üllatavalt mõnus oli J Mõningad vastu tulevad matkajad tundsid huvi, et kas nii on parem ja no pidin tunnistama et jah .. kuigi mõninga kivisema lõigu peal oli tsipa valus. Cathedral Cove oli ilus, kahju et vihmane ilm, muidu oleks seal saanud ka ujuma minna, mis oleks vägagi mõnus olnud peale väikest matka. Samas, ega see vihm ei takistanud ookeani minemast... ikka läksin, püksid said veits märjaks ka, aga mis see vesi neile ikka teeb, mudased olid nad juba nagunii. Tagasiteel suutsin ma veel ka kukkuda, aga väga oskuslikult, tagumikku maha ei pannud ning pükstele muda ei lisandunud.

Next stop – Hot Water Beach – häbi tunnistada, aga seal me autost välja ei tulnudki. Kuigi juba tekkis tunne, et trotsime ilma ja lähme ikka, siis pidime alla vanduma oma plaanile, sest labidaid me ei olnud hommikul hostelist kaasa võtnud, mis tähendas seda, et meil ei olnud võimalust endale oma mudaauku kaevata ja teiste omasse me ei tahtnud mulistama minna :(

Kuna mudavanni ei läinud, siis läksime hoopis Kauri metsa - Waiau Kauri Grove. Tee sinna oli väga äge kohe igas mõttes. Esiteks kurviline mägitee ning teiseks võimsa vaatega – lopsakas loodus ümberringi. Jätke meelde, road 309 on väärt läbimist kui kunagi tee teid Uus-Meremaale Coromandeli poolsaarele viib.

PS! Pilte ma ei saa üles laadida, sest WIFI on siin tasuline ning tasu arvestatakse mahu pealt... 20MB = 20 NZD. Seega leppige nende vähestega, mis sellele kirjatükile lisatud on!

Kommentaare ei ole: