Ärkasin kell 7 - hull peavalu. No krt, enam ei ole ju mäel, seega mäehaigus ei saa olla. Panin pea padjale ja "magasin" edasi. Veidi enne 9-t uurib Marit, et mis kellani me süüa saame. Kuuldes, et kuni 10-ni teatab, et tal pole kehas ühtki kohta, mis ei oleks valus ja jätkasime "magamist".
Lõpuks mulle aitas ja ajasin ennast püsti. Kahtlus oli, et peavalu võib olla tingitud sellest, et eile ma kohvi ei joonud. Ja minu kui kohvinarkomaani jaoks tähendab see peavalu - võõrutusnähud noh! Marit tõusis ka ja läksime sööma. Sain oma doosi kohvi kätte ning peavalu oli kadunud kui võluväel. Söögiisu oli selline, nagu oleks mind mitu nädalat näljas hoitud. Maritil see-eest käis omlett suus ringi.
Peale hommikusööki oli vaja puhata - Marit läks magama ja ma nautisin niisama interneti võlusid. Lõunal tegi Marit silmad lahti ja mõtlesime basseini äärde lebosse minna. Seda aga ei juhtunud - Marit jäi uuesti magama ja ka mul oli teki all piisavalt mugav ja internet pakkus endiselt rõõmu. Püsti ajasime ennast lõpuks siis kui tuli telefonikõne reception'st, et meie tour operator on siin ja tahab meiega kohtuda. Jooksime alla (sel korral ettevaatlikumalt) ja täpsustasime, et mis kell meil homme vaja lennujaamas olla ja millal peame hotellist lahkuma. Kui detailid selged, siis lebo jätkus. Kuna pele hommikusöögi me midagi söönd polnud, siis võtsime ennast kokku ja läksime õhtust sööma - njom njom! Ja peale seda otse loomulikult --> LEBO!
Lõpuks on puhkus alanud - kõik füüsilised katsumused on tehtud ja nüüd võib lihtsalt nautida!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar