Äratus kell 7:00. Pakkisime viimased asjad seljakottidesse, tegime kiire hommikusöögi, maksime kogunenud arve ning oligi aeg ennast safari autosse pakkida.
Meie rõõmuks oli meil sama auto, mis eelmisel aastal Lõuna-Tansaanias ringi kolades. St seda, et katuseluuk käib pealt täiesti ära ning me saame sealt välja kõõluda ja lisaks loomade vaatamisele ning pildistamisele ka päikest võtta. Lisaks on selles autos märksa rohkem ruumi jalagadele, võrreldes selle variandiga mis meil eelmisel aastal Põhja-Tansaanias oli. Ühesõnaga me olime oma auto üle väga rõõmsad :)
Tegime linnas veel mõned peatused, sest Yahaya (meie kokk) vajas turult õhtusöögi jaoks kraami ning lisaks oli vaja varustada ennast ka veega. Teekond Mwanzast Serengeti National parki võttis ca 3h koos peatustega, kusjuures kolm korda pidas meid kinni politsei. Politsei on siin veits naljakas, sest dokumente näha ei soovitud kordagi. Küsiti lihtsalt kust tuled, kuhu lähed ja kas load on olemas. Tehti tiir ümber auto ja siis lubati minna.
Serengeti on suuruselt teine rahvuspark Tansaanias ja turistide seas kõige populaarsem. Just sel viimasel põhjusel otsustasime eelmine aasta seda parki mitte külastada. Väravas aeti paberimajandus korda ja võeti meil katuseluuk maha, seega ronisime jalgupidi toolidele, pistsime pead luugist välja ning seadsime fotokad valmis. Game drive võis alata! Selle mõne tunni jooksul, mis me pargis ringi tiirutasime ja oma kämpingu alale sõitsime, nägime rohkem loomi kui terve selle 2,5 nädala jooksul mis LAVs olime. Impalasid, gaselle, wildbeast'e, sebrasid nägime sadu kui mitte tuhandeid. Paaviane oli sadade kaupa, kaelkirjakuid mitmeid kümneid. Jõehobusid, keda LAVs üldse ei õnnestunud kohata, oli mitu tiiki täis. Esmaskordselt vabas looduses nägime ära ka krokodillid - kui Salim (meie giid/autojuht) poleks näpuga osutanud, et mis on krokodill mitte kivi, siis tõenäoliselt enamust neist me polekski märganud.
Meie esimesel päeval Serengetis läks meil õnneks kohata ka lõvisid - kokku tervelt 10 isendit, kelledest 2 veetsid aega puu otsas! Kusjuures näha lõvisid puu otsas selles pargis pidi olema suht harukordne. Rohkem pidid nad puude otsa armastama ronida Lake Manyara National Park's. Fakti korrektsuses ei ole kindel, aga nii vähemalt räägiti. Kui kell oli juba pool 4 saanud, siis ronisime autosse sisse tagasi, sest enne pimedat oli vaja telkimisalale jõuda ja laager püsti panna. Meie laagriplatsi nimi on Dik Dik. Kes veel ei tea, siis dikdik on tilluke antiloobiline, kuid sel aastal me veel ühtegi kohanud ei ole. Laagriplats ise on imelise koha peal - keset Serengeti parki Seronera piirkonnas. Sebrad ja impalad närivad siin samas kõrval rohtu. Loodetavasti ohtlikud loomad me laagrit külastada ei soovi.
Käisime pesus ära, et tolm maha pesta. Sooja vett siin ei eksisteeri, seega korralikult karastav kogemus. Aga ei midagi ületamatut. Selleks ajaks kui me dushi alt välja saime, oli laager praktiliselt juba püsti pandud. Meil ei jäänud muud üle kui tekk ja padi telki vedada. Kusjuures meie enda telk unustati maha, aga pidi homme siia saabuma. Päris lageda taev all siiski magama ei pea, sest Salim ja Yahaya suutsid meile siit mingi telgi laenata. Pisem kui meie oma telk peaks olema, aga saame selle öö seal magatud küll. Muideks, päikeseloojang oli just imeline .. mägede taha. Ja nüüd on siin pilkane pimedus. Täiesti must öö. Oma varbaid ka ei näe :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar