Tänane öö oli korralik õudus. Veidi enne südaööd käis hull kolin, mis mind üles ajas ja järgmised helid polnud enam üldse meeldivad. Korralik ulgumine ja urin käis telgi ümber ning mingit rasket asja lohistati. Üks oli selge - hüäänid on taas hoovis laamendamas, aga kes krt need teised veel olid ja mille nad nüüd ära lõhkusid. Mina olin igastahes hirmust kange ja ei julgenud eriti mitte liigutadagi ning uni oli kui peoga pühitud kogu ööks. Mõtlesin ilusaid mõtteid ja ootasin pingsalt hommikut. Aga neid tegelasi ikka tiirutas ümber me telgi igasuguseid. Võisin vaid ette kujutada kellega tegu.
Õnneks saabus hommik ja ma olin endiselt elus ja terve. Hüäänid olid minema vedanud prügitünni (see oligi siis kolin, mis mind äratas ja ese, mida nad lohistasid). Taaskord olid nad suutnud lõvisid pahandada, seega oli neil omavaheline kaklus toimunud - sellest siis ka kogu see trall ja trangel.
Peale hommikusööki pakkisime kogu oma kraami autosse, sest täna vahetame laagrit. Liigume Serengetist Ngorongoro National Park. Pakkimisel olime vägagi osavad, sest kui Serengetisse saabudes tuli meil osa kraami katusele pakkida, siis nüüd mahutasime kõik autosse sisse. Teekond võis alata.
Suhteliselt oma laagri lähedal nägime korralikku hüäänide pandet puu all lebotamas - ju need samad paharetid olid, kes öösel meie hoovis laamendasid ja mul magada ei lasknud. Jobud! Lisaks nägime meeletu suurt elevantide gruppi ja loomulikult ka oma lemmikuid - kaelkirjakuid. Antiloobiliste osas oleme ka juba keskmisest kõrgemal tasemel, seega tundsin ära heart-beast'd ning tobi'd ja suudame grand gasel'e eristada thomson gasel'dest ning impaladest. Sellega meie teadmised antiloobiliste osas loomulikult ei piirdu, aga ega kõigest pole ka vaja kirjutada.
Vahetult enne kui auto katuseluugid kinni panime õnnestus meil näha taaskord üht lõvi puu otsas ja tema kaaslast niisama niidul uitamas. Gepardeid aga Serengetis me ei kohanudki. Ca tunnike sõitu ulmeliselt tolmavatel teedel ning pargi väravates me olimegi. Paberimajandus tuli korda ajada ja siis meie teekond jätkus. Endiselt meeletult tolmavatel teedel, aga nüüd juba Ngorongoro pargis.
Lõunasöögi sõime suvalise puu all. Kui kõht täis, siis ikka tuleb palju häid mõtteid, seega muutsime veidi oma päevakava - vahetasime tänase ja homse aktiviteedi omavahel ära ehk jalgsi safari asemel läksime kraatrisse game drive-le. Ngorongoro kraatris olime me eelmisel aastal käinud, aga kuna see oli niivõrd äge, siis mahutasime selle oma plaanidesse ka sel aastal. Ja ega me oma otsust ei kahetse - see kraater ja sealsed elukad on ikka vaatamisväärsus omaette. Must see!
Enne pimedat võtsime suuna oma laagriplatsile, et seal asjad üles seada. St siis, et meie läksime pessu ja murid panid me telgi püsti ja ajasid muud asjad korda. Dushi saime sel korral nautida jääkülma veega. Pead pestes oli tunne, et aju tahab ära jäätuda, aga tehtud saime ja ellu jäime ja kui riided taas selga sai, siis hakkas inimese tunne ka tagasi tulema. Kuna õues oli päris jahe ja tuuline, siis otsustasin kuni õhtusöögini telgis teki all soeneda. Kui lõpuks otsustasin telgist välja ronida, siis hüüti eemalt "careful, elephant!". Palju õnne, jälle loomad hoovis. Noor isane elevant oli mu telgi uksest mõne meetri kaugusel. Värisevatel jalgadel liikusin tasakesi sakslaste poole, kes mind elevandi eest hoiatasid ja siis sealt kibekiirelt oma kambajõmmide juurde. Samal ajal nägime veel, et üks tegelane jookseb veel üle hoovi. Kuna oli juba hämar, siis minu silm ei tuvastanud, kelleg tegu. Hiljem kuulsime, et tegmist oli african wild cat'ga.
Ma ei olnud oma turvalisuses väga kindel, seega usutlesin Yahayat ja Salimi miljoni küsimusega, et kuidas ma millalgi käituma peaks, et ellu jääda. Eks vist hirmul on suured silmad, ehk siis asi ei olnud seal üldse nii hull ning lisaks antud laagris pidavat olema ka ranger, kes alal silma peal hoiab. See rahustas ja lohutas mind veidi, kuid peale õhtusööki palusin ennast siiski telgini saata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar