Dar-is maandusime 4:15 hommikul. Väljas on kottpime, aga mõnusalt soe. Kapteni sõnul +25. Terminali jõudes pidime vormistama viisa, mis õnneks läks kiirelt ja ilma igasugu probleemideta. Tollist läbi jõudes oli ka meie pagas meid ootamas. Nüüd ei muud, kui lennule Mwanzasse check-in teha ja peale seda 10h aega surnuks lüüa, sest edasi lend on alles 14:25.
Siin tuli meie esimene tagasilöök - nii vara ei lastnud meil check-in'i teha. See tähendas, et meil tuli oma kottidega kõvadel pinkidel mööda saata 7h. Ei i ternetti, ei kohvikut, ei midagi. Error! Läksin uurima, et kas saab äkki lennu ümber vahetada ja saame varasemaga minna, aga olin selle plaaniga 15min hiljaks jäänud. Check-in varasemale lennule oli suletud. Palju õnne meile. See 7h oli ikka nii kuradi nüristav, et vägisi tahtis jonn peale kiskuda. Ei olnud seal kõval raudpingil mitte kuidagi hea olla. Inkwenkwesi hüplikud teed olid mu selja sirglihased valusaks muutnud, seega see asjaolu ei aidanud ka mitte kuidagi positiivselt kaasa. Vahepeal võimlesin seal omaette, sest tagumik tahtis juba tooli kuju võtta, aga ega see ka väga aidanud. Seal "puuris" oli ikka niiiiii igav. Kohvikut ka polnud, seega ei saand ei süüa ega juua. Väsinud, näljane ja janus - ei ole hea kobinatsioon. Aga kopp oki vist nii ees, et ei osand muud teha kui olukorra üle veidi irvitada.
Lõpuks saabus halastus ja chek-in avati ning saime oma kottidest viimaks lahti. Tegime rahavahetuse ning läksime oma väravasse. Meie rõõmuks olu seal üks väike kohvik, kuid ega neil valikus väga midagi söödavat polnud. Võtsime halvimast parima, mis antud juhul tähendas porgandikooki. Kõrvale kohvi ja suur pudel vett ning elu muutus kohe kordades paremaks. Ja viimaks jõudiski kätte aeg kus saime oma kaua oodatud lennukile istuda ning Mwanza poole liikuma hakata.
Mwanzas tervitas meid päikeseline ja kuum ilm. Korjasime üles oma pagasi ning suundusime välja, et oma muridega (Yahaya ning Salimiga) kokku saada. Keda aga polnud, olid murid. Tegin kiire kõne Yahayale, et uurida kus nad on. Tuleb välja, et nad ootasid meid alles hilisõhtuse lennuga ja olid poolel teel Mwansasse. Seletas mulle veel miskit, millest mul enamus infost jäi arusaamatuks, aga lubas tagasi helistada. Istusime maha ning avastasime oma rõõmuks täiesti toimiva interneti, seega ootamine ei tundunud enam nii hull. Samal hetkel avastas Marit, et tema kõrval istub üks tundmatu muri Mariti nimega sildiga. Meil läksid näod särama ja teatsime, et mees, sa ootad meid! :D Ning sõit hotelli poole võis alata.
Hotell asub meil otse järve kaldal ning meie tuba on imelise vaatega järvele. Siin on olemas ka spa (kuhu endale homseks ka pediküüri aja panime, et varbad ilusaks teha) ning kalliskivide pood, mis põhiliselt keskendunud tanzanite'le. Ma ei ole kindel, et ma tohiks sinna sisse vaadata, sest nii võin ma nendele sinistele kivikestele alla vanduda. Restoran on siin ikka suhteliselt suur ja otse loomulikult värskes õhus ja järve kaldal. Tuul on soe ja kokteilid maitsevad hästi. Elu on taas ilus ja need ebamugavused lennujaamas on peaaegu ununenud - see siin on kõike seda väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar