Tänane öö oli külm, aga õnneks vaikne ehk siis magada sai suht korralikult ja telgist välja ronida otsustasin ka alles mõni minut peale 8't. Ma olin täiesti udus - isegi autot ja söögiplatsi polnud näha, mis asusid ca 50m kaugusel telgist. Päris naljakas.
Pärast hommikusööki viis Salim minu ja Mariti pargi väravasse, et me saaks alustada oma jalgsi safariga kraatri serval. Yahaya jäi laagrit kokku pakkima ja Salim läks talle appi, kui oli meid koos ranger'ga matka alguspunkti viinud.
Jalgsi safari tähendab lihtsalt jalgsi matka rahvuspargis koos ranger'ga, sest matka jooksul on väga suur tõenäosus mõne loomaga kokku põrgata. Alustasime oma safarit ühe lodge'i juurest, mis kunagi kuulus saksa sõjaväele. Enamus sellest on praeguseks muidugi ringi tehtud, kuid vangla oli alles, aga ka see oli maha jäetud ja riismetes. Nagu jalgsi safaritel ikka, õppisime erinevaid taimi tundma - mõned neist head igasugu hädade vastu, teised aga surmavalt mürgised. Ühesõnaga kõike ei ole mõtet närida.
Sel ajal kui meie oma jalutuskäiku tegime, tegid masaid oma päevatoimetusi. Üks neist tuli oma lehmakarjaga meile vastu - täna oli lehmade pesemise päev. Kuigi meie jalutustempo oli suhteliselt aeglane, siis järsematel tõusudel andis kõrgus endast tunda - võttis ikka korralikult hingeldama. Samas, kõrgust oli ka 2,5km merepinnast. Meie matka jooksul oleks pidanud me nägema mitmeid imelisi vaateid kraatri põhja, kus eile ringi tiirutasime, aga kuna me uitasime ringi pilve sees nagu siilikesed udus, siis võisime neid vaateid endale vaid ette kujutada. Peale tunnikest jalutamist oligi me matkake läbi ning Salim ja Yahaya korjasid meid peale. Võtsime suuna Karatu'le, mis on meie tänaseks ööbimispaigaks.
Karatusse jõudsime juba lõunal. Otsisime oma laagriplatsi üles, milleks on Kudu Campsite. Meie üllatuseks ei ole see lihtsalt tavaline telkimisala, vaid asub samal alal koos lodge'ga. See tähendab, et meil on siin soe vesi, elekter, baar, bassein ja ka internet. Oh seda rõõmu, saime oma praktiliselt tühjad elektroonilised seadmed taas ellu äratada. Kuna kiiret polnud kuhugi, siis tegime lisaks väikese pesupäeva ning seejärel nautisime niisama päikest kuni paluti lõunasöögile. Ja peale lõunat tuli loomulikult leiba luusse lasta, ehk siis viskasime uuesti päikese kätte külili. Peale tunnikest pikutamist võtsime lõpuks jalad alla ning jalutasime koos Yahayaga kohalikule turule toiduvarusid täiendama.
Linnapeal jalutades muutusime taaskord vaatamisväärsusteks. Ikkagi valged inimesed ja jalutamas neid siin eriti ei kohta. Turul lõid ühe pisikese poisi silmad meid nähes põlema ja hüüdis valju häälega kohalikus keeles "valge inimene" ja tuli võttis mul käest kinni. How sweet is that!?! Oh jah, need pisikesed murid on ikka jube armsad, võtaks mõne endaga koju kaasa :D Kui kõik vajalik kraam sai soetatud, siis jalutasime tagasi laagrisse. Meie Maritiga võtsime kohad sisse basseini ääres ja nautisime niisama elu. Murid hakkasid aga õhtusööki valmistama. Täna oli menüüs kohalik kraam - ugali. Maitses nagu alati suurepäraselt. Kõht täis, hea olla. Nüüd võib rahus tuttu minna, sest kuna oleme piiratud alal ja mitte enam pargis, siis loomi pole hoovi oodata. Elu on küll seiklus ja seiklused on toredad, aga peab mainima, et päris tore on minna tuttu nii, et ei pea kartma, et keegi su öösel tahab ära süüa või siis niisama laiaks astuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar