Õhtul sai jälle Yahayaga kokku lepitud, et kell 6 hommikul teeme väikese jooksu, sest enamus päevast tuleb autos veeta. Plaan oli hea, aga öösel lõi mul pirnike pea kohal põlema, et mu jooksutossud on autos ning autovõtmed on koos autojuhiga eemal. Ehk siis saatsin Yahayale sms-i, et ei mingit jooksmist ning seega tegin silmad lahti alles kell 7.
Tavapärane hommikusöök, laagri kokku pakkimine ja minek. Esimene sihtkoht Lake Manyara National Park, kus ootas meid ees game drive. Pargi väravasse jõudes tuli korda ajada jällegi paberimajandus. Salim läks sellega tegelema ja me otsustasime niisama jalgu sirutada. Parklas oli mitu suurt bussitäit sõjaväelasi - Kongo Vabariigist. Ei pööranud neile erilist tähelepanu ja jalutasime edasi. Üks hetk aga haarati mul käest kinni ja sooviti koos minuga pilti teha. Fain, mis siis ikka. Tundub, et need tegelased polnud valget inimest enne näinud, sest kogu see armee tahtis järsku pilti teha - koos meiega või ilma, aga peaasi et valge inimese jäädvustada saaks. Õnneks kutsuti nad rivistusele ära ja me pääsesime.
Kuna parkla oli safari autosid ja busse täis, siis võttis see paberimajandus ikka kaua aega ja ükshetk olid sõdurid meid taas sisse piiranud ja võtsid meid kui vaatamisvääsrsust, mille juures kõigil on vaja pilti teha. Me olime kui lükata-tõmmata ja ausalt öeldes oli olukord suht ebameeldiv ja veidike kõhe. Otsisime momenti ja põgenesime autosse. Peaegi saabus ka Salim ning saime sealt hullumajast minema, kuigi pilte tehti meist veel ka siis kui me autos istusime.
Täna on pilves ja suhteliselt jahe. Kui autol katuseluugid maha võeti, siis see tuul tegi olemise ikka päris külmaks. Seega täna ei kõõlund me kumbki jalgupidi toolidel ja pead luugist väljas, vaid istusime nagu väikesed mukid rätikute sees. Sõitsime juba tükk aega metsa vahel, aga ükski loom ei tahtnud meile ennast näidata - tavaliselt olime selle ajaga juba mitmeid eri liiki isendeid kohanud, aga täna ei miskit. Lõpuks oli meil ees tee blokeering - paavianid. Kuna ilm oli pilvine, siis olid nad oma hommikut hilja alustanud ehk ronisid just parajasti puu otsast alla. Ja oioi kui palju neid oli! See vääris lausa fotoka välja võtmist ning rätiku seest välja pugemist.
Jätkasime oma teekonda. Järgmisena nägime tuhandeid linde - pelikane, flamingosid ning kollanokk kurgi. Kui nad järsku korraga lendu tõusid, siis oli selline pilt nagu Hitchcock'i "Linnud". Peale lindude vaatlemist hakkasid lõpuks ka erinevad loomad meile ennast näole andma - elevandid, kaelkirjakud, šaakalid, sebrad, piisonid, metssead, vervet monkey'd, wild-beast'd, impalad ja dikdikid. Vaikselt hakkas ka soemaks minema ning lõpuks tuli isegi päike pilve tagant välja. Seega lõunat saime süüa päikesepaistel ilusa vaatega pikniku platsil. Kui kõht täis, siis oli aeg pargist lahkuda ning sõita meie järgmisesse ööbimiskohta, mis asub Arusha's.
Olime sõita saanud napi 10min, kui tuli välja, et meil oli rehv purunenud. Õnneks on igal safari autol alati 2 tagavararatast kaasas, seega murid asusid kiirelt tegutsema. Ca 10 minutiga oli probleem lahendatud ning sõit võis jätkuda. Paar väikest vahepeatust ning 3h hiljem olimegi kohal. Järgmised 2 ööd saame luksuslikumat elu elada - ei pea telgis ööbima, vaid meil on oma armas elamine kohas nimega Arumeru River Lodge.
Seadsime ennast sisse ning läksime õhtusöögile. Kuigi meil on kõik söögid hotellis kaetud, läksime ikkagi õhtustame linna, sest täna on meie viimane päev/õhtu oma muridega (giidi ja kokaga) ja leppisime kokku, et veedame natuke nendega aega. "Restoran", kuhu läksime, asus suhteliselt meie hotelli lähedal ja oli lihtne. Lauale toodi nii liha kui kana, küpsetatud banaanid, pilau ning terav kaste. Ei mingit salatit! Nagu siin maal kohalikel kombeks, siis toitu süüakse kätega. Üldjuhul tuuakse ka noad-kahvlid, aga sel korral mitte. Pesime käed ning hakkasime pugima. Nagu tavaliselt siin maal, siis toit maitses hästi! :)
Kui kõht täis, siis oli plaan, et otsida hotell muridele ja seejärel minna kuskile jalgpalli vaatama. Kuna meie kokk oli mind juba ammu ära tüütanud ning suhteliselt ebameeldivaks muutunud, siis otsustasin teistega mitte liituda ning palusin ennast hotelli ära viia. Ja tegelikult ongi vaja puhata, sest juba ülehomme alustame ronimist Kilimanjarole!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar